E. Lochhart „We Were Liars” („Me olime valetajad”)

meolimevaletajadSeekord on mul võimalus soovitada raamatut, mis pole eesti keeles vist veel ilmunudki, aga peaks kohe-kohe ilmuma, kaanepilt on igatahes juba olemas. Minu jaoks on ameerika kirjanik Emily Jenkins (s. 1967, noorteraamatute puhul kasutab kirjanikunime E. Lockhart) täielik avastus! Paistab, et ka pea 34000 inimese jaoks, kes hääletasid raamatu ülekaalukalt Goodreadsi 2014. a. noorte ilukirjanduse võitjaks. Tema raamat haaras ja hämmeldas mind mitte niivõrd teema poolest — kuigi väga rikaste inimeste elu kirjeldamine polegi tänapäeval enam nii tavaline — , vaid just keele ja stiili poolest. Täpne, sõnadega hoolikalt ümber käiv ja mitte liialdav, metafoorne. Tähelepanelik lugeja leiab siit intertekstuaalsust, allegooriat, sümbolismi, kuid samas on see siiski absoluutselt nauditav lugemine nii noorele kui täiskasvanule.

Jutustajaks on peaaegu kaheksateistkümnene Cady ehk Cadence Eastman, väga rikka ja priviligeeritud suguvõsa vanim järeltulija, kes veedab kõik oma suved suguvõsale kuuluval Beechwoodi saarekesel koos oma ema ja ema kahe õe, vanaema-vanaisa ja terve rodu tädilastega. Eelkõige veedab ta aega muidugi endavanuste Johnny ja Mirreniga ning Johnny kasuvenna Gat Patiliga. Nemad neljakesi moodustavadki „valetajad”, kuid raamatu jooksul saab ka selgeks, et „valetajatel” on palju laiem tähendus. Cady vaatab tagasi varasematele suvedele ning esialgu on tunne, et sellest tuleb ehk ilus romantiline jutustus esimesest armumisest ja idüllilistest lapsepõlvesuvedest, kuid õige pea saab selgeks, et tegu on pigem põnevikuga. Cady mainib oma hirmsaid peavalusid ja mälulünki, mis tekkisid peale mingit tragöödiat suvel, kui ta oli 15, ning sealt hakkab hargnema raamatu põhiintriig. Lugejad veetakse mitmel puhul ninapidi ning raamatu lõpp ei jäta vist kedagi üllatamata.

wewereliarsKuna ma sisust väga rääkida ei saa, et mitte lugemisrõõmu ära rikkuda, siis mainin veel mõnda olulist teemat, mis raamatust läbi käib. Rikkuse ja materialismi pahupool, intriigitsemine, konkurents ja kadedus. Keeping face ehk siis muretsemine oma prestiiži ja selle pärast, mida teised sinust arvavad, sellest tulenev kahepalgelisus, mida iseloomustab suurepäraselt jutustaja irooniline kommentaar: „Welcome, once again, to the beautiful Sinclair family. We believe in outdoor exercise. We believe that time heals. We believe, although we will not say so explicitly, in prescription drugs and the coctail hour. We do not discuss our problems in restaurants. We do not believe in displays of distress. Our upper lips are stiff, and it is possible people are curious about us because we do not show them our hearts.” (lk 38). Kõigele lisab vürtsi veel lõpu poole kinnistuv teadmine, et tegu on ebausaldusväärse jutustajaga, nii et… kus on tõde? Kas tõdesid on mitu? Kumb on raskem, kas unustada või heastada?

Jutustusse on pikitud variatsioone kolme õega muinasjuttudest ning viiteid reaalselt eksisteerivatele kirjandusteostele, näiteks E.Brontë „Vihurimäele”. Cady on armunud Gati, kes on India päritolu, ning see toob sisse rassiteema ning „teise” aktsepteerimise. Mis on ja mis ei ole kohane rikka suguvõsa vanimale järeltulijale, saare tulevasele pärijannale?

we-were-liars-by-e.-lockhartÜlalpool mainisin ilusat keelt ja stiili — üheks stiilinäiteks metafoorne kirjeldus Cady vanaema surma järgsest leinast ja valust: „My head and shoulders melted first, followed by my hips and knees. Before long I was a puddle, soaking into the pretty cotton prints. I drenced the quilt she never finished, rusted the metal parts of her sewing machine. I was pure liquid loss, then, for an hour or two.” (lk 28)

Igal juhul, põnev ja teistmoodi lugemiselamus! Mina võtan kindlasti kätte ka autori varasemad teosed. Autori kohta saab rohkem lugeda siit.

Annika Aas

Advertisements

2 kommentaari

  1. […] Samas kordan ma veel korra üle, et üldjoontes on teos siiski positiivse vastuvõtu osaliseks saanud ning tegelikult ei ürita ka mina väita, et sellest tuleks suure kaarega mööda käia. Positiivsemaid sõnu kirjutavad “Me olime valetajad” suunal näiteks kultuuritarbija60+ ja Lugemissoovituse blog. […]

  2. Posted by RASS on 4 oktoober 2017 at 10:23

    Mulle väga meeldis “Me olime valetajad”. Ma soovitan seda raamatud kõigile. Ootamatu lõpp oli nii hea.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: