Theophile von Bodisco „Vana vabahärra majas“

Kunstide olelusvõitluses on romaan loovutamas oma kohta toiduahelas filmile. Aga toit, mille üle võitlus käib, on publik, kelle põhiliseks lugemisvaraks (kvantiteedilt) on vist subtiitrid. Olgu see nii või mitte, leiavad kultuuriinimesed aina, et lugemisvõime mandub ja ärgitatakse inimesi enam lugema, raamatutest saab ju targaks! Ometi juhtus, et kui otsisin automaatse pilguga mõnd liikuvat pilti, leidsin ekraani asemel Tartu-Tallinn rongi akna; kui pöörasin pilgu tagasi lugemisele, avastasin, et käesolev obskuurne raamat tõlkis nähtut umbes nagu subtiiter.

Siiski, mida täpsemalt pakub tänasele sajaaastataguse baltisaksa naisautori meenutusfiktsioon Kolga ja Tsitre mõisaelust?

bodiscovabavanaharramajassaksaHumanitaarteadlaste hulgas on ajaloolase (vist Jaan Unduski eestvedamisel) vormunud teadlik projekt eesti aja- ja mõtteloo lülitamiseks ka nn maiskondlikku perspektiivi. Selle all peetakse eeskätt silmas ka vaese naabri Läti (alade) loo arvessevõtmist. Selles ühises aja- ja mõtteloos – siinkohal on kombeks tarvitada mõistet -maastik – võib eestlane avastada mõndagi oma juurte kohta just baltisakslastelt nagu Theophile von Bodisco.

Baltlased, nagu kutsusid end need baltisakslased, elasid ju Vene tsaaririigis – ei olnud nad tegelikult Nemad – venelased või sakslased; ega ka Meie – „kohalikud“ eestlased või lätlased. Ometi kujunes nende mõttemaastik välja sellelsamal loodusmaastikul, kuhu meiegi aeg-ajalt kipume.

Maiskondlikkuse printsiibist lähtuvalt on ka kõrgkoolides sellele veidrale saksluse vahevormile rohkem tähelepanu pööratud: diplomitööd, uurimised, kursused Tallinna ja Tartu ülikoolides; isegi Lavakunstikooli eesti keele õpetaja Anu Lamp on valinud selle õppe üheks peateemaks.

Kui aga jätta veidikeseks kõrvale igasugused välised soovitajad, suunajad, diskursorid ja segajad…

„Vana vabahärra majas“ on lugu noormehe Felix Recklingi kodumaale naasemisest. Eestimaal:

Kõik tekitas temas masendust ja pettumust. Siinsed inimesed olid tall võõras, koguni loodus, mis oli talle poisipõlves olnud nii lähedane, oli võõraks jäänud; justnagu oleks mingi varemalt elavalt liikunud mõte temas surnud.“ (lk 7)

bodiscovanavanaharramajasKuigi Felix on jutustuse lähe ja suue, ei esitle vaid autori individuaalset kujunemislugu, vaid elulugu, mis poleks mõeldav ilma teiste, lähikonna inimesteta. Peategelase looga paralleelsena voolavad eestis elavate sugulaste ja külaliste lood, kuivõrd tegevus toimub kolme mõisa valdustes (prokseemika analüüs mõisakeskses baltisaksa elus ja kirjanduses on elujõuline projekt). Tegelasekirjeldused ja nende järkjärgulised avamised on eriti tundlikult läbi viidud, psühholoogilised umbsõlmed nii elegantselt pingule tõmmatud, et võimatu on mitte hakata end ja teisi raamatu põhjal lahti harutama. Ja seejuures ei ole tegemist nn naistekaga!

Et autor on äärmiselt (kaas)tundlik, täpne ja naine, on pidevalt tajutav. Esiteks, ükski tegelane pole lamedaks kirjutatud, empaatiat jagub kõigile, ning müstilises „inimlike silmadega“ (lk 13) Cäcilies võiks näha autorilähedasi jooni. Teiseks, kompositsiooniline „lainetus“ on meisterlik – tempos, teemas (suhted, loodus, filosoofilised arutlused jne), vaatepunktis ja muus lööb iga kohale jõudnud „laine“ peale uus. Kolmanda ja kõige tähtsamana joonena pean mainima veidrat õdusust, mis see rongisõitudel loetud raamat lõi.

Kuigi distants selle fiktsiooniga on suur, on tas midagi tuttavat. Seesama maastik, mis näha rongiaknast, on jäänud. Mõttel ja maastikul peab mingi sügavam seos olema, et just sedakaudu avanesid mõlemad, kusjuures visuaalne vajas tõepoolest subtitreerimist, tõlget. Nagu oleks sellesse paabelimaastikku kadunud mingi kauge sugulane, vahest isegi esivanem, kellelt õppida tema jaoks täiesti enesestmõistetavaid asju.

„Vana vabahärra majas“ on romaanitriloogia (veel „Püha Luuka kihelkond“ ja „Hääbuvast maailmast“) esimene osa. Sellisena on tal ka lähedane sugulane, vahest isegi (noorem?) vend: S v Vegesacki triloogia „Balti tragöödia“. Kuna mõlemad raamatud kuuluvad baltisaksa kirjanduse tuumtekstide hulka, võib ka neid lühidalt võrrelda.

theophilevonbodiscoMõlemad on kujunemislood ja harmoniseerivad „nn. balti kolmkõla: kodumaa-armastus, müstika ja loodus“ (vt järelsõna lk 245). Märgata on, et mõlema puhul on tuntav tugev kodutunne ja sellele vastav „asjade algasetus“. Kuivõrd „Balti tragöödias“ on kodu Liivimaal ja „Vana vabahärra majas“ on kodu Eestimaa põhjarannikul, on tajutavad Lõuna- ja Põhja-Eesti maastike eripärad. Kui lõunas on maastik klaustrofoobsem, tepitud järvede, soo ja metsaga, siis põhjas on mets samuti ürgomane, aga veel enam on seda lõpmatuseni avatud meri. Kui turvalist taandumispunkti ruumis kehastab vastavalt mets või meri, on mõlema puhul jaht see, millele minnakse ajas, millel leitakse oma kese, „salajane sisemine jõud“ (lk 158).

„„Eesti rahvalaulud on kurvad, kas te ei leia?“ jätkas Adrian Witt.
„Jah ja ei,“ avas Felix, „pigem on nad rasked. See rahvas on kõiges raske; nad ei ela kerget elu.“
„Kuidas nad siin selles looduses seda saaksidki. Aga see on ikkagi kodukoht, kas pole, Horst?“
„Maailm on igal pool hea…“ Pea viltu, uuris Horst oma merepilti, „kõikidel meredel on see hea. Kõige parem on siin.““
(lk 159)

Bodisco teoses on tunda sellesama looduse tingitud „raskust“, mille vaste eesti kultuuris võiks olla Madis Kõivu ometi, mis „Balti tragöödias“ esineb kujul kõigest hoolimata, „Vana vabahärra majas“ – vahest vanas vabahärras endas. See ometiolemine on ammutatud „Tõest ja õigusest“, kirjeldamaks päriseestlaslikku mure ja leppimist. Kui „Balti tragöödiat“ on kutsutud „baltisaksa „Tõeks ja õiguseks““, siis peaks ka praegu kõneldavale raamatule leiduma ekvivalente – vahest Jaan Krossi ajaloolistest romaanidest või teisiti jälle Ene Mihkelsoni mälu-uurivad triloogiad. Vahest oleme niisiis just baltisakslusest pärinud selle ometiolemise, kestmise.

Vana vabahärra, kelle mõisa ümber lugu keerleb, on kestmise sümbol, viimane patriarh. Dändilik ent melanhoolne intelligent Charles võrdleb vabahärrat männiga: „vana, täiskasvanud ja varjuandev“, kusjuures „ta jätab igale inimesele õhku hingamiseks ja tal on võime nägemusi näha.“ Nägemus tulevast on midagi, mis saab võimalikuks suures usus ja kõrges eas. Vabahärra näeb ette mingit paratamatut hääbumist – oma rahva või oma keha hääbumist.

Aastal 1885 ei olnud baltisakslasel veel märki rahva peatsest võitlusest püsimise nimele, aga selle kultuuri raugaiga märkame pidevas askeldavas paigalolekus, esivanemate loendamatutes portreedes ja vanas tornkellas, lagunevas hobusevankris ja surmaga leppimise mõrkuses.

Kuigi nii Theophile von Bodisco kui tema tegelased on määratud hääbuma, siis maastikud säilivad. Ja inimene maastikus.

Ardo Odra
Tartu ülikooli üliõpilane

Theophile Magda Eugenie Bodisco (sünd. Wistinghausen) pilt on pärit siit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: