Connie Willis “Blackout” ja “All Clear”

conniewithhugofullConnie Willis ehk täisnimega Constance Elaine Trimmer Willis (s. 31.12.1945) on ameerika ulmekirjanik, kes on võitnud rohkem Hugo ja Nebula auhindu kui ükski teine autor – 11 Hugot ja 7 Nebulat, sealhulgas mõlemad auhinnad ka romaanide “Blackout” ja “All Clear” eest. Samad auhinnad on pälvinud tegelikult kõik tema ajarände käsitlenud teosed, mille peategelasteks on Oxfordi ülikooli ajalootudengid, kes käivad välitöödel nii suure katku ajas, ristisõdades kui ka Teises maailmasõjas, viimasest jutustavad praegu tutvustatavad teosed. Ajas rändamist korraldab osakond, mis määrab aja- ja kohakoordinaadid, kuhu ajarändur saadetakse ja kust ta saab tagasi tulla kokkulepitud ajal. Läbipääs ei avane juhul, kui on oht, et keegi kõrvaline isik seda näeb. Samuti on võimalik sattuda “libisemisse” või „nihkesse” (slippage) nii ajas kui ruumis, kui reisimist korraldav süsteem tunnetab ohtu. Just esimese raamatu alguses on üks Jaapani teadlane püstitanud hüpoteesi, et ajaloolased siiski võivad oma uurimiskäikudega ajaloo kulgu muuta, seni on seda peetud võimatuks ja ajalugu end ise kohandavaks. Jaapanlase arvates on suurenenud “libisemiste” arv hoiatavaks märgiks, et sel viisil ajaloo uurimine tuleb lõpetada enne kui hilja.

Alguses tundub, et põhiliselt on juttu neljast ajaloolasest, kellest kolm on umbes samal ajal erinevates kohtades Inglismaal sõja alguses, üks aga 1944. aastas. Hiljem selgub igasuguseid asju, mida ei maksa kirja panna, sest see rikuks lugemismõnu. Igal juhul tuleb valmis olla üllatusteks.

blackout1Esimene raamat algab suure segaduse kirjeldamisega Oxfordis, kus arusaamatul põhjusel muudetakse pidevalt lähetuste aegu ja kohti, nii juhtub, et Michael Davies, kes pidi minema jälgima Pearl Harbouri sündmusi, saadetakse hoopis Dunkirki, ehkki talle on juba paigaldatud kiip vastava perioodi teabe ja ameerika aktsendiga – nii ei jää tal üle muud, kui mängida ameerika ajakirjanikku. Järjestikku viltuvedamisi sisaldav sündmuste kulg viib ta väikelaeval otse päästeoperatsiooni keskmesse, ta päästab hulga elusid ja saab ise raskelt haavata. Merope Ward, punapea, nimetab end iirlanna Eileen O’Reillyks ja läheb teenijannaks Inglise maamõisasse 1939. aastal, et jälgida Londonist evakueeritavaid lapsi. Ta näeb neid kaugelt rohkem kui soovinuks, sest paar korda lahkumispunkt tõrgub avanemast, siis pannakse mõis leetrite tõttu karantiini ja lõpuks saadetakse lapsed üldse ära, sest sõjavägi võtab mõisa üle. Merope ei pääse enam oma lahkumispunktile ligi ja suundub Londonisse otsima Polly Churchilli, kes arusaadavatel põhjustel esineb selles ajas Polly Sebastianina ja töötab poemüüjana Oxford Streetil, eesmärgiks uurida inimeste elu ja käitumist varjendites 1941.a pommitamiste ajal. Õige pea saab ta teada, et vaatamata kiibile, mis teab täpselt, millal ja kus pommid lõhkesid, pole London just turvaline paik. Üks häda on see, et kõikjal on üleskutsed anda teada kahtlaselt käituvatest isikutest – tegemist võib ju olla spiooniga. Ja õpikust õpitu ei suuda kõigeks ette valmistada. Polly satub näitetruppi, mis mängib metroojaamades „Kaheteistkümnendat ööd”, „Tormi” ja muud klassikat, neid juhendab väga tuntud Shakespeare’i näitleja Sir Godfrey, kes kasutab kõneldes väga palju klassiku tsitaate – hämmastav, kui palju nendega ära öelda saab. Hiljem esineb Polly päevastes revüüetendustes, mis on mõnevõrra erilised – seal tuleb tal õhuhäire korral üles tõsta seelikusaba, et oleks näha uhkete puhvpükste tagapoolele tikitud tekst „Air Raid in Progress”. Peab ütlema, et õhuhäire oli väga oodatud ja kui õiget ei tulnud, kostis sireeni heli hoopis publiku hulgast. Kõik esitatav on sõjateemadele kohandatud, „Uinuva kaunitari” kuri haldjas näeb välja nagu Hitler jne.

Pikapeale saavad kõik ajaloolased aru, et väljapääsudega on midagi lahti ja tuleb loota päästemeeskonnale. See annab ka põhjust mõtiskleda, kas nende tegevus on midagi muutnud – enim on põhjust muretseda Michaelil, kes saab teada, et üks tema tegevuse tõttu päästetud sõdur päästis omakorda umbes viissada meest. Kui ta on muutnud sõja käiku, siis võib-olla polegi enam mingit Oxfordi, mis päästemeeskonna saadaks? (See on minu meelest üsna rumal arutlus, sest kui nad ka mõjutaksid sõja käiku, siis pole nad ju Hitleri poolel!)

Blacout2Eileen loodab, et tema varastatud peotäis aspiriini ühe lapse elu päästmiseks küll suurt muuta ei saanud. Taiplik lugeja aga kahtlustab kohe, et selle lapsega tuleb veel tegemist. Tegelikult lastega – tüdrukul on ka vend Alf. Tüdrukul muide polegi nime, Binnie on lühend perekonnanimest Hodbin. Sügava jahmatusega lugesin, et väga vaestes ja harimatutes peredes olid tüdrukud nii tähtsusetud, et neile (20. sajandi Londonis!) vahel ei pandudki nime. Neist “kohutavatest Hodbinidest” saavad raamatute läbivad tegelased. Nad on nutikad, praktilise meelega, surmapõlgavad ja umbusklikud peaaegu-tänavalapsed, kes suudavad korda saata uskumatu hulga segadusi – kõik parimate kavatsustega loomulikult, et võita Hitler – ja toovad raamatu üldisesse masendavasse sõjaellu arvestatava hulga huumorit. Teine seltskond, kellega alati nalja saab, on amatöörnäitlejad, kamp prouasid, kes sir Godfreyd oma ettepanekutega hulluks ajama kipuvad.

Raamatud on ülidetailsed. Kui ikka minnakse Püha Pauluse katedraali, on seda väga täpselt kirjeldatud – millised ajaloolised isikud kuhu maetud ja millised maalid seintel ja kus asuvad tuletõrjujate liivakotid ja veeämbrid ja millisest trepist ronides saab katusele. Kogu katuse konstruktsiooni ülesehitus, ja kuidas tinaraamide sulamine selle põlema paneb ja kuidas seda kustutatakse.

Me saame kõike teada varjendis varju leidvate inimeste ja nende koerte kohta ja raamatute kohta, mida lastele ette loetakse. Sõjapurustused on tänavate ja kaupluste kaupa üles loetud – raske on ette kujutada uurimistöö mahtu, mis kirjutamisele eelnema pidi. Ja kui päris aus olla, siis vahepeal oli ka tüütu lugeda. Lõppude lõpuks on 2 raamatut kokku üle 1400 lehekülje ja kohati tekib küll tahtmine veidi diagonaalis lasta. Kõige hullemad ei olnudki mingid kirjeldused, vaid lõputud sisemonoloogid muretsemisi, et nad ei saa enam kunagi koju ja võib-olla põhjustavad kaost ja hävingut, ja kuhu päästemeeskond küll jääb – ükskõik kui palju aega kuluks Oxfordil nende otsimiseks, järele tulema peaksid nad neile siiski kohe, sest see on ju ajaränd! Ja seda KÕIGI ajaloolaste poolt.

Tegelikult tundub, et ajaloolased on üldse imelikult halvasti ette valmistatud, ei peaks ju olema üllatav, et buss ei pääse pommitatud tänavast läbi või taksot pole kohe saada, tegemist on SÕJAGA. Ja mingeid tagavaraplaane miskipärast pole tehtud. (Hiljem me muidugi saame aru, et miski poleks aidanud. Kogu see ajarändamine ja see, et mis on juhtunud, on juba juhtunud, kuigi tegelikult… jne, on tegelikult kaunis segadusse ajav, ega rändurid isegi päris täpselt vist aru ei saa.)

Raamatu kirjutamisel oli ilmselt palju abi vestlustest vanadaamidega, kes kõik olid olnud päästetöötajad või juhtinud ambulantsiautosid või olnud õhuhäiretel valves – nende mälestused igapäevasest elust ja sellest, kuidas püüti kõigele vaatamata elada normaalsele sarnanevat elu, annavad ehtsuse hõngu ning detailid on edasi antud köitvalt.

blackout3Kui Mary saabus oma teenistuspostile ambulantsi, jäi talle tüdrukute vestlusest mulje, et sõda ei olegi – räägiti ainult tantsudest ja vahetati omavahel õhtukleite ja kingi. Needsamad noored naised, kes ütlesid talle, et ta ei vaevuks korjama üles väiksemaid kehaosi kui käsi, ahastasid ülesjooksnud sukasilma ja vale tooni huulepulga pärast.

Üks lendur, kes Maryle meeleheitlikult külge lõi, ütles talle hiljem, et tänu temale võidetakse sõda, sest see, kuidas Mary suudlusest kõrvale põikles, nii et musi suu asemel kuhugi kõrva taha sattus, andis talle idee tiibraketi V1 kursist kõrvale pööramiseks – tuli lennata väga lähedale ja oma lennuki tiivaga pommi tiiva alt nügida, nii et selle kurss valeks muutus. Ma ei suutnud uskuda, et selline asi tegelikult võimalik on, aga nii tõesti tehti, ehkki selle osatähtsus teiste meetodite suhtes oli väike.

Üsna palju juttu on ka mitmesugustest luure korraldatud võltsingutest – kirjutati hulgaliselt artikleid hospidalidest ja treeninglaagritest, mida polnud olemas või „nördinud linna/külaelanike” lugejakirju ringitrampivatest suurtest väeüksustest, mis magada ei lase; pumbati täis kummitanke ja tehti muruniiduki taolise riistapuuga roomikujälgi, ja oh häda, kui koiduvalguses selgus, et nurmel on ka tige talunik ja tema veel tigedam pull… Võimaluse korral avaldati ajalehtedes valeandmeid V1 tabamustest, et sakslased sihtimist täpsustada ei saaks. Ega kirjutajad teadnud, kas saksa luure ikka loeb neid lehti, aga tehti, mis vähegi pähe tuli.

Kui nüüd kokku võtta, siis on need raamatud peale Dunkirki päästeekspeditsiooni ja Normandia dessandi ettevalmistuste ja koodimurdjate ja teatrietenduste ja paljude tähtsate asjade kõige rohkem ikkagi tavalistest „väikestest” inimestest, kes andsid igaüks oma, ükskõik kui pisikese, osa võidu heaks. Tegelaste hulgas pole üldse negatiivseid kangelasi – no pansionipidajannal on küüned tiba liiga palju enda poole ja ta on jube kokk isegi mööndes sõjaaja toiduvalikut, aga otseselt halvaks teda pidada ei saa. Meile ei näidata ühtegi alatut või arga tegelast. (Ega tingimata ei pea ka – lõppude lõpuks on tegu ju ulmeraamatuga.) Aga samas tähendab see ka seda, et tegelaskujud ei ole eriti välja arendatud, mul oli alguses lausa tegemist, et tüdrukute vahel vahet teha.

Peab ausalt ütlema, et kui ma lugemist alustasin, ei olnud ma veel avastanud, et raamatuid on kaks, aga piirduda esimene raamatuga ei saa, sest see ei lõpe millegagi, vaid läheb sujuvalt üle teiseks. Mingil hetkel kaalusin teise raamatu pooleli jätmist, sest seda oli lihtsalt liiga palju. Paraku pole lõpu äravaatamisest abi, sest tegemist on ajarändudega ja tegevus hüppab eri aegade vahel, niipalju see mind ikka huvitas, et olin sunnitud lõpuni lugema. Mõtlesin, et ehk oli mu pisuke tüdimus seotud sellega, et mu inglise keel pole piisavalt hea, mõningaid arvustusi lugedes aga leidsin, et ka need, kes emakeeles lugesid, on arvanud, et teos oleks õhendamisest võitnud. Aga kohti, mis väga meeldisid, oli küllaltki palju, lugemist kahetseda pole põhjust.

Kaja Kleimann

Pilt Connie Willisest Hugoga on pärit siit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: