Eduard von Keyserling „Õhtused majad“

Kui sain teada, et peaksin lugema läbi mõne baltisaksa teose, tabasin end mõttelt, et see saab ilmselt olema üksluine ja moodsa aja raamatute särava ning hüpliku süžeega harjunud minule ka piisavalt igav. Mul puudus varasem teadlik kokkupuude baltisaksa kirjandusega ning see tundus mulle vana ja tolmune, kaugeks jääv. Kuid peale mõningast kokkupuudet selle ajastu ning sellest pärinevate autoritega pean tunnistama, et minu eelarvamused tuleb täiel määral maha kanda. Ilmselt peitub mu raamatumaitses siiski veel piisavalt ajatuid nüansse, sest leidsin ka kõigist loetud baltisaksa teostest paljugi nauditavat ning seda nii esteetilises kui ka kultuurilises mõttes.

KeyserlingSee oli minu esmane kokkupuude selle osaga eesti kirjandusloost (ning et see sinna kirjanduslukku tõesti kuulub, selles olen ma nüüdseks veendunud) ning ma tunnen, et mulle on avatud uks ning selle taga asuv maailm, mille olemasolust ma varem teadlikki ei olnud. Me kõik oleme õppinud, et mitmete aastasadade vältel valitsesid siinse piirkonna (tollase maajaotuse järgi Eestimaa, Liivimaa ning Kuramaa, tänaste Eesti ning Põhja-Läti) üle saksa soost aadliperekonnad, kes ehitasid siia mõisaid ning tõid kaasa imelikke ja võõraid kombeid ning asju, kelle juures meie talurahvas käis teopäevi tegemas või mõisatööl, kelle moodi mitmed meist kas salaja või avalikult olla tahtsid, et elus kaugemale jõuda ning kes olid meile kas kurjad rõhujad või lahked valitsejad. Meie maale on jäänud palju nende pärandit – olgu selleks siis toitumusharjumused, saksa keelest eesti keelde imbunud sõnad, rohkem või vähem lagunenud mõisahäärberid, kuid selle pärandi jätjatest on meie mällu jäänud ainult kauge ja ähmane, ühetasandiline kujutis. Mõisauksed jäid meile suletuks ning ühes nendega ka sakste hingeelu ja maailm, milles toonased valitsejad elasid, ning kinni tunduvad need uksed olevat tänapäevani. Lugedes baltisaksa autorite teoseid, mis räägivad elust siinsetes mõisates (olgu tõelistes või fiktiivsetes), avaneb raamatu käeshoidjale meie tavapärase ajalookäsitluse varju jääv tahk siinse maa minevikust. Me saame lähemalt tuttavaks nende baltisaksa aadlikega, kellega me oma kodu kaua aega jagasime, saame lugeda nende muredest ja rõõmudest, põhimõtetest ja elukorraldusest, suhtumistest ja suhtlemistest. Kogu oma valus ja värvikuses avaneb mõisade maailm ning see, mille Siegfried von Vegesack ristis „balti tragöödiaks“ — siinelanud aadelkonna paratamatu kuhtumine ning lõpuks ka nende häving. Ma leian, et see osa siinse maa ajaloost leiab liiga vähe käsitlemist, ent omab siiski tähtsust ning just seetõttu võiks sellest samast hävinud ja ümber asustatud aadlist pärinevate autorite teosed, mida meie nimetame baltisaksa kirjanduseks, olla palju laiemalt levinud lugemisvara hulgas ning baltisaksa kirjanduse esindajad võiksid lugemiseks olla mitte ainult nii ajaloo kui kirjanduse kooliprogrammis, vaid ka iga kultuurilist silmaringi tähtsaks pidava inimese raamaturiiulis.

keyserlinghaudEduard von Keyserling sündis tänase Läti aladel, Tels-Padderni mõisas Kuramaal kümnenda lapsena kaheteistkümnest. Käis gümnaasiumis Kuldigas, ülikoolis Tartus (õppides juurat, kunstiajalugu ja filosoofiat) ning hiljem ka Viinis ja Gratzis. Tema esimesed kirjanduslikud katsetused jäävad 1880ndate lõppu. Aastatel 1890-95 elas ta Kuramaal ning valitses oma vanemate mõisaid, kuid peale vanemast vennast mõisapärija kohale asumist pidi sealt ära kolima ning asus koos kahe õega elama Münchenisse. Seal olles kuulus ta boheemlaste ringi, jäädes sisult siiski aristokraadiks ning kirjutas ka tänaseks unustuse hõlma vajunud näidendeid. Tõelise meistri tõi temas välja aga Müncheni-perioodil kirjutatud proosa. 1903. aastast alates kuni oma surmani aastal 1918 avaldas Keyserling 12 teost, mis koonduvad pealkirja „lossilood“ alla ning mille tegevus toimub eranditult Kuramaal. Algselt üsna aktiivse sotsiaalse eluga Keyserling jäi 1908. aastal lõplikult pimedaks ning polnud pärast seda võimeline enam üksi kodust lahkuma, taandudes nii ka seltskondlikust suhtlusest. Ehk just pimedusest tingituna on tema teosed väga visuaalsed ning Keyserlingist endast saanud üks saksa kirjandusliku impressionismi esinumbreid, sest tema teosed on võrreldavad maalidega, ümbruse kirjeldamiseks kasutatud sõnad võrdsustuvad pintslilöökidega ning kirjeldatavad stseenid kangastuvad lugeja silme ees ilma mingi pingutuseta.

Väga kirjeldusterohke, kuid mitte painavalt selline, on ka romaan „Õhtused majad“, mis jutustab meile loo uue ja vana põrkumisest nelja kõrvuti asetseva Kuramaa mõisa ning nende perede näitel. Igas majapidamises, millest raamatus juttu tuleb, on nii vana kui ka uue esindajaid, seega on kogu romaan kaudselt ka neist vastuoludest kantud, kuigi pealiskaudselt vaadates võiks öelda, et tegemist on tavapärase armastusromaaniga. Siiski, läbi neis neljas mõisas hargnevate armusuhete kajastuvadki ühtlasi nii traditsioonid kui ka majades hooti puhuvad värskemad tuuled. Romaani toimumise täpsemat aega ei ole paika pandud, ent teraselt lugedes võib eeldada, et sündmustik leiab aset pigem aadlitraditsioonide hääbumise kui täiel rinnal õitsemise ajal.

ohtusedmajadKohe esimeste peatükkidega joonistatakse välja raamatu suurim ja ehk kõige kandvam konflikt: üksteise järel saabuvad tagasi kaks peretütart, Fastrade von der Warthe ja Gertrud Port, kellest esimene käis haigemajas põetamist õppimas ning teine studeeris Dresdenis lauljaametit. Erinevatel põhjustel on mõlemad aga tagasi koju tulnud ning nende isad, traditsioone ja kombeid väga tähtsaks pidavad parunid ei ole oma tütardega sugugi rahul. „Jah, tagasi tulevad nad kõik, aga millistena? Nagu katkutud kanad, närvid läbi, vaesel Warthel oli õigus, keegi ei taha postile jääda. Varasemalt ei olnud aadlipreilidel selliseid andeid, mis tuli tingimata välja arendada. Need on need uued ajad!“, ütleb parun Port välja ühe raamatu kujundlikuma mõtteavalduse, mis haakub hästi tema kaaslase von der Warthe varasema mõtteavaldusega, et nende tütarde koht on kodus, kuniks nad saavad oma kodu ning et olla aadlisoost peretütar on sama tähtis elukutse kui iga teine. See on minu meelest lausa veidi irooniline, et just nende, traditsioone kõige rohkem au sees pidavate meeste tütred on need, kes mitte ei taha „postil püsida“ – võtta vastu aadlisoost peretütre roll ja sellega kaasnevad kombed ja kohustused ning jääda kosilast ootama. Üks selle rolli võtnud tütarlaps romaanis ka on, Gertrudi õde Sylvia, keda kirjeldatakse vanaldase piigana ning keda üks meesterahvas on küll „piiranud“ kuid sellest pole midagi välja tulnud. Ta elab koos vanematega ning tundub küll meeldiv, kindlasti mitte ebasümpaatne, kuid veidi kuiv ning igav, vastandudes nii oma Dresdeni-aegseid kavalere meenutavale melanhoolsele õele, kui ka haiglas elu ja inimeste keskel viibinud Fastradele.

Üleüldse jagunevad naised selles raamatus kahte leeri – kombekad prouad, kes elavad oma elusid täpselt nii nagu nende emad ja vanaemad enne neid, olles „postil“, ning kolm noort neiut, uute tuulte esindajad, kes üritavad vanade normide kiuste sellesse kümnendist kümnendisse kulgevale samasugususele muutuse mõlki sisse lüüa. Gertrud tegi seda lauljakarjääri püüdlemisega. Fastrade lõhkus norme sellega, et armus oma koduõpetajasse ning kui viimane haigeks jäi, veetis temaga haigemajas põetajana aega, kuniks too suri. Lisaks hakkab noor preili Warthe tagasi tulles ka oma isa esindajana majapidamise asjadest osa võtma, mis pole toonasele naisterahvale küll ennekuulmatu, kuid siiski harjumatu ning normist väljas käitumine. Kolmas naisterahvas on eriline aga juba oma päritolult. Kui Fastrade ja Gertrud on väga viisaka taustaga aadlitütred, siis Lydia Dachhausen abiellus aadlikuks ning on tegelikult hoopis vabrikandi tütar ning juba sellepärast vaatavad pikkade suguvõsaliinidega pered talle veidi viltu. Lisaks sellele leiab raamatu süžee edenedes muidu nukulikult ilusa Lydia käitumisest ma mõningaid muid maneere, mis aadlipreilidele üldiselt kohased ei ole.

abendlichehauserAinsana uusi vaateid väljendava meestarahvana annab raamat meile Dietz von Egloffi, mänguri ning muidu kahtlaste kommetega perepoja, kellel on sellest hoolimata oma paruniprouast vanaema jäägitu toetus. Ta mängib kaardilauas maha oma perekonna vara, kattes kulud puidu müügiga. Justnimelt metsaga äritsemise teema kaudu satub ta esimest korda kokku ka uuesti koju jõudnud Fastradega, kes talle juba noore neiuna on kõvasti muljet avaldanud ning kelle pisut harjumatud ning otsekohesed maneerid Dietzile jätkuvalt meeldivad. Lõpuks päädib asi sellega, et Dietz Fastradele kosja tuleb ning kui neiu vastu isa soovitusi kosjad ka vastu võtab, jalutavad need kaks uue aja esindajat õhtuti kahekesi metsas ning ka nende vestlused ongi kantud sellest, et nad kahekesi vanade põhimõtete vastu seisavad. Siiski ei lähe asjad ehk päris nii sirgjooneliselt nagu selliselt stsenaariumilt oodata võib. Teine nooremapoolne meesterahvas, kes mingeidki värskuse märke ilmutab, on Fritz Dachhausen, kes teenib selle tiitli peaasjalikult sellega, et kosis kellegi, kes pole põlisaadlik. Ta käib teiste noortega läbi ning raamatu alguses võiks eeldada, et temagi langeb muutjate kategooriasse, kuid kui ta on sunnitud valima traditsionaalse karmuse ning ehk veidi leebema mõtteviisi vahel, siis läheb ta ikka klassikalist teed. Teised raamatust leitavad meesterahvad on läbi ja lõhki traditsionaalsed, vähemalt on seda kõik aadli esindajad (ning nemad ongi selles raamatus kõige tähtsamad).

Uue ja vana konflikti käsitledes tahaksin lisaks tegelastele peatuda veel kahel asjal: Keyserlingi sõnakasutusel ning tegevuspaikade valikul, sest mõlemad on konflikti kujutamisel vägagi kujundlikud. Kõigepealt – tegevuspaigad. Need jagunevad laias laastus kaheks – siseruumid ning väline keskkond. Siseruumid esindavad vana. Need on veidi rõsked, tolmused mõisahooned, kus kõik püsib aastasadu muutumatuna. Tagasi koju jõudes vaatab Fastrade ringi ning kõik asjad on jätkuvalt seal, kus varasemalt, samuti on samad toidud, maitsed ning lõhnad. Kiirelt muutuvast välisest keskkonnast, haigemajast tulnud tüdrukut selline samasus aga rõhub. Üldiselt näeme me raamatus samuti vana esindavaid tegelasi peamiselt siseruumides, äärmisel juhul oma kodu aias, mis on olemuslikult samuti kodumajapidamise osa. Väliskeskkonnas, metsas, kõrtsis, lähedalasuvas linnakeses näeme me peamiselt ikka noori. Olgu selleks Dietz, kes öösiti tõlla või hobusega ringi sõidab, Lydia, kes istub oma mõisa aias õhtuti pingil ja ootab, või Fastrade, kes majas rahu ei saa ning hämaruses jalutama läheb. Ja vastuolu avaldub ka sõnakasutuses, kus looduses jalutavate noorte silmade läbi maalib Keyserling meile vaatelisi maale, lugeja naudib päikeseloojangut, tunneb udu ja mulla lõhna ning kuuleb lindude laksutamist. Läbi noorte silmade on kirjeldatud kevad, koos selle tungide ning tärkamisega. Sama esindavad raamatus ka noored. Vanad püsivad oma turvalistes majades ning kui neid ümbritsevat ka raamatus kirjeldatakse, siis alati läbi traditsiooni, läbi püsivuse ja kestvuse.

Ma usun, et Keyserling on heaks sissejuhatuseks baltisaksa kirjandusse. Kuigi „Õhtustes majades“ ei kirjeldata eriti suhteid kohalikega, siis annab ta ometi hea vaate aadlike omavahelistesse suhetesse ning nende kommetesse. Samuti leiab siin veidi kajastust ka kõrgklassi üldise hääbumise tragöödia. Raamat on ladusalt kirjutatud ja väga kerge lugeda, üldse ei teki tunnet, et tegemist on pea sajand tagasi kirjutatud teosega. Kuigi uute ja vanade vaadete vastuolu oli toona ilmselt teravam, on selle duelli essents ikkagi ajatu – põlvkondade vahelist konflikti ei saa muutuvas maailmas lõpuni ära hoida mitte kunagi. Ning kuigi selle raamatu tegelaste püüdlused midagi muuta üldjoontes eriti vilja ei kandnud, leiab nende noorusliku mässu tuttavana ilmselt igaüks, kes ise kunagi noor olnud on.

Triin Sepp
Tartu Ülikooli üliõpilane

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: