Edzard Schaper „Maailma lõpp Hiiumaal“

Selle Schaperi lühijutustuse esmaseks silmapaistvaks jooneks on kaasahaarav ja selge stiiliga kirjutusviis, milles lause moodustus ise vihjab allolevale huumorile ja pilkele. Teisiti sõnastatult oleks jutustus muutunud ehk raskemeelseks ja kuivaks, kuid saab Schaperi sõnastuses täiesti uue tähenduse. Ajaloolistele jutustustele omane lähenemisviis on üldiselt ikka realistlik, faktiline, täis traagikat ja kaotust. Sama lähtepunkti oleks saanud võtta ka selle jutustuse osas – raske, külm, pime ja pikk talv, pidevad olmelised probleemid, tingitud eraldatusest muu maailmaga. Kõigele lisaks veel issanda pahameel nende üle ning igapäevased võitlused äraelamiseks. See oleks täiesti akuraatne ja arvestatav kirjeldus, kuid oleks muutnud kogu teost. Jutu väärtus (vähemasti suurelt osalt) seisnebki selle jutustamise stiilis, mis tuleb üsna positiivne üllatusena, eriti pärast pigem traagikale kallutavat pealkirja.

schapermaailmalopphiiumaalHumoorikas väljendusviis aga ei välista sügavat sisu, pigem on tulemus vastupidine. Jutustuse sisu, hoolimata oma meelelahutuslikust mõjust, on siiski ka reaalne sündmustiku kirjeldus. Kirjutise lähtepunktiks valitud egotsentrilise Gottlieb Adalbert Hinrichsoni, kellele osaks saanud armutoov äratus, ülistamise vaikne ja peenekoeline naeruvääristamine on justkui terve jutustuse kandvaks motiiviks. See tõik pole ehk pelgalt mitte ainult illustreerimaks toonast naivismi, vaid kui täiesti reaalne eluolu kujutlus ja väärtuslik ajaloo kroonika. Scharper on justkui pannud ühe ajastu, koha,   tõsielulise ja piltlike fakte pakkuva kirjelduse huvitavasse, loetavasse pakendisse. Kuigi ajalugu või isegi selle aja olusid pole rohkem kirjeldatud, kui hädavajalik oli – ainuke lühike kirjeldus asub kohe jutustuse alguses ning baltisaksa temaatika on üldiselt puutumata jäetud, seda ainult pastorihärrade näol, kes ei jaganud asjast midagi ja salamahti lootsid rüütelliku elukorralduse tagasitulekut. Kuid ehk polnud eesmärgiks niivõrd tutvustada konkreetset ajalugu ja selle fakte, kuivõrd selle aja olemuse sisu.

Teos oli küll pikkuselt lühike, jätkub ainet analüüsiks piisavalt. Tundub ka loogiline, et nii lihtsakoeline jutustus sisaldab endas palju sümboolikat, mis justkui laiendaks seda, mis pikkuses vajaka jääb. Sümbolismiks võib lugeda näiteks petrooliumi kui viidet valgusele või vaimupimedusele, täpsemalt pimedale usaldusele. Ka oskuslik sõnakasutus, näiteks „Hiiu maailm“, pole juhuslik, vaid viitab sellega ühe maailma väiksusele, mida üks eraldatud saareke kahtlemata oli. Loo lõpus välja tulev püant ehk petuskeemi variant, oli see siis kogu jutustuse kandvaks süžeeks või mitte, jääb peaaegu varjule ja tundub, nagu antaks vaba voli selle üle otsus teha igal lugejal endal. Esteetilised küsimused , näiteks kas peategelase viis müüa rohkem petrooleumi oli õigustatud, jääb kõik ilma autori hukkamõistuta ja isegi selgitusteta.

Hoolimata oma tõsistest teemades, humoorikast lähenemisviisist ja kergest pilkest, ei kompa teos esteetika piire, vaid kõik on oskuslikult mahutatud viisakuse piiridesse. Puudub ülalt alla vaatamise suhtumine ja toonase lolluse kritiseerimine, mis muidu osava humoristliku kirjelduse varjus võiks isegi olla tolereeritav. Ei toimu toonase naiivsuse laimamine, vaid autor kirjeldab seda kui reaalset eluviisi, mille üle praegu tagasivaadates üks väike muie ei vääri pahakspanemist. Kritiseerimine toimub nii osavalt, et paneb kahtlema, kas see ikka toimub? Ja kui toimub, siis kelle pihta? Kuna teemat saaks sobitada ka tänapäevasesse konteksti, siis leiab ehk iga lugeja mõtteainet, mis seostub millegi praeguses ajajärgus aktuaalsega ja mille kohapealt kriitika leidmine oleks ehk otstarbekam. Leidub ju tänapäevalgi, kui mitte isegi rohkem, sama naiivsust ja pahatahtlikke petuskeeme, mähituna üllasse eesmärki. Kõike loogilisemaks jäigi variant, või vähemasti mulje, et viidati inimeste hirmudega mängimisele isikliku kasu eesmärgil. Teema kui selline üleüldiselt ei ole lokaalne, vaid omane kõigile kultuuridele läbi ajaloo, et pidevalt ähvardavast kõige kõrgema pahameelest pääseda, on vaja „maailma pöördumist armulise ime läbi“, olgu siis selles mängus kellegi isiklikud kasud või mitte.

edzardschaperKujutan ette, et näiteks teadmata midagi Hiiumaast ning isegi Eestist, mis pildi saaks antud lühijutu põhjal? Mida ütleb antud lugu Eesti rahva, täpsemalt Eesti inimese kohta, seda nii võõramaalase, kui näiteks ka oma pilgu läbi? Kaldun arvama, et kirjatüki peidetud humoristlik stiil, mis võibolla ehk ei kaldugi nii kaugele eestlasele omasest olemusest, võib pigem minna kaduma võõra silma all. Haaramata oskusliku keelekasutusvõtteid ja põhjalikuma taustateadmiste puudumisel, võib pigem jääda mulje ühe tollase tõepärase eluolu kirjelduset. Võibolla ehk pisut üllatusena tuli tõik, et palju kiidetud ja laidetud eestlasele omasest jonnakusest ja uhkusest polnud aimatavat vihjetki ning ainuke, kellele viimast iseloomujoont omistati, oli ka peategelane ise, kelles aga teadupärast leidus võrdselt nii saksa, rootsi kui eesti verd. Samas tundub, et tagasivaatamine sellise sõbraliku peavangutusega, mida see jutt tekitab, pole sugugi võõras meile kui eestlastele, kes küll väärtustades oma ajalugu ja traditsioone, oskab visata ka nalja kunagise elukorralduse ja uskumuste suhtes. Seda küll võibolla pigem kõrtsis õllekannu taga ja muidu suulises edasikandmises, kui „tõsiste autorite“ kirjanduses, eriti veel mitte-eestlase poolt. Tegemist on küll Saksa kirjanikuna, kuid Eestis veedetud aastad ja loomulik elutunnetuse haaramise oskus laseb sel jutul ausa tõepärasusega paista.

Ainuke etteheide – täielikult subjektiivsest maitse-eelistusest lähtuvalt – on soov, et oleks suuremat detailidesse laskumist, mitmeliinilisemat süžee lahtikäiku ja ehk ka pikemat kirjeldust. Pidevalt painab tunne, et inimeste tutvustus oleks justkui pooleni jäetud ja tahaks rohkem teada, näiteks paar korda mainitud peategelase muldvana õe Rosamunde kohta, kes salamahti ikka rohkem kui ühe marjalikööri jõi. Samas selline lühijutt oli ilmselgelt kirjaniku loomevabaduse õigus ja taotletud valik, iseasi, kas seda on ka edasine uudishimu tekitamine või tegemist on minu isikliku sooviga. Arvestamisväärse kriitikana see arvesse ei lähe, kui üldse, lisab see kirjatükile pigem väärtust.

Üldiselt sobib käesolev jutustus lugemiseks ka ilma sügavama analüüsita. Puhtalt naudingu mõttes, mida see kahtlemata oma eestipärase elukirjelduse ja koomilisusega pakub. Kas tükiga on taotletud ka sügavam tagamõte, peale selle, mis süžees selgelt välja tuleb, jääb peaaegu varjule. Võibolla on ja võibolla ei ole. Kõikide baltiaegsete ning eriti selle järgset aega kajastavate raamatute kõrval on tegemist aga kindlasti ühega, mis väärib äramärkimist ja – isiklikust maitse-eelistusest lähtuvalt – rohkem tunnustust.

Liina Mets
Tartu Ülikooli üliõpilane

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: