See on üks põnevamaid raamatuid, mida viimasel ajal lugenud olen.
Ilmselt ei saa seda nimetada kriminaalromaaniks, sest lugejal ei ole antud teadmiste põhjal võimalik lahenduseni jõuda, teda eksitatakse lakkamatult – iga kord, kui tundub, et nüüd lõpuks on asi selge, tuuakse sündmuste käiku pööre. Võibolla on õigem öelda psühholoogiline põnevik.
Keda usaldada?
Kas iseennast saab usaldada?
Kas oma mälu saab usaldada?
Mis tähendus on unenägudel?
Millegipärast kipub pähe lause “Alateadvus on alatasa purjus”. On labürinte ja keeruliste tähendusseostega nimesid (mis meile küll ilusti ära seletatakse).
Ma väga loodan, et tänapäeva teadus siiski ei võimalda veel kustutada õigeid ja sisestada võltsmälestusi nii vabalt kui selles raamatus.
25-aastane üliõpilane Clara on leidnud oma konspektide vahelt kirja “Ma leidsin sind” ja näitab seda oma elukaaslasele kui nalja, mispeale viimane väga kohkub. Tuleb välja, et Clara pole mitte üksnes neuroloogist François’ kallim, vaid ka patsient traumajärgsete mäluhäirete grupist. Kunagi Clara isa tapnud ja teda ennast neli aastat vangistuses hoidnud mees paistab olevat ta uuesti leidnud; tema tabamiseks tuleb Clara mälestused taastada. Kas see, mida ta mäletab, on aga tõsi? Politsei ei suutnud leida mingeid jälgi tema vangistajast, kas polnud ta äkki vangis hoopis oma meeltes? Võibolla viis äge tüli isaga fataalsete tagajärgedeni?
Igasugune pikem sisuseletus oleks kurjast.
Soovituseks – ärge alustage lugemist liiga hilja õhtul, sest käest panna on raamatut raske.
Püüdsin midagi rohkemat teada saada autorite kohta, kelle esimene koos kirjutatud romaan see on. Luc Bossi on kirjanik, stsenarist (ka hiljuti filmiblogis minu tutvustatud “Päevade vahu” oma) ja filmiprodutsent. Isabelle Polin töötas enne kirjutama hakkamist farmaatsialaboris, 2006. a ilmus talt raamat “Pourquoi ce soir-là ?” ja 2009. a “Meurtre millésimé”.
Paar arvustust: Dan Burcea “À la recherche de la mémoire perdue : “Trouvée”, un thriller de Luc Bossi et Isabelle Polin”, Claude le Nocher “Luc Bossi – Isabelle Polin : Trouvée (Éd. Fayard Noir, 2014)”.
Kaja Kleimann
Lugemissoovituse blog 