Roy Jacobsen “Imelaps”

jacobsenimelaps“Põhjamaade romaan” on üks tänuväärt sari, sest mulle tundub, et paljudele lugemishimulistele eestlastele (kui põhjamaalastele?) selline karge ja mitte liialt sõnaohter stiil sobib. Mis Jacobseni puutub, siis kõigepealt sattusin lugema selle Norra mõjuka ja viljaka autori hilisemat teost — 2014. a. eesti keeles ilmunud romaani “Nähtamatud”, aga tunnistan, et tema varasem “Imelaps” — Enno Turmeni suurepärases tõlkes — puudutas mind palju rohkem. Mul on üldse eriline suhe lapsepõlve-lugudega, eriti just lapse silme läbi nähtud-lapse suu läbi jutustatud lugudega. Üks mu suuri lemmikuid on näiteks Roddy Doyle`i “Paddy Clarke hahahaa”, mille kõrvale asub nüüd teenitult ka Jacobseni raamat ning mis mõlemad räägivad lapsepõlve idülli ja valu haprast tasakaalust. Autor peab ka olema eriliselt osav, et tabada ja usutavalt edastada lapse mõttemaailma ja emotsioone.

“Imelaps” on jutustatud algklasside poisi Finni poolt, kes räägib oma elust ja lähedusest emaga, kellega kahekesi nad pisikeses korteris elavad, kuni hetkeni, mil nende juurde läkitatakse Linda, Finni 6-aastane poolõde. Finni ja Linda isa on surnud ning tema teine naine, Linda ema, on narkomaan.

Linda on omamoodi laps — aeglane, kohmakas, magab palju, ei räägi peaaegu midagi, ning ei tea (6-aastaselt!), mida tähendab sõna “kingitus”. Finni emotsioonid peegeldavad väga tõepäraselt kõike, mida üks äkitselt vanemaks vennaks saanud poiss tunda võib: läheduse kaotamine-taasleidmine-hoidmine emaga, armukadedus, solvumine ja segadus, suurekssaamise vaev, hirm ja abitus ning nendest tulenev agressiivsus, kuid üle kõige domineerib siiski armastus — armastus selle imelise tüdruku vastu, keda mõned peavad imelikuks või nõrgamõistuslikuks, kuid kes on lihtsalt olnud väärkoheldud ning vajab hädasti tegelemist, hoolivust ja kannatlikkust ning keda Finn on valmis viimse veretilgani kaitsma. “Linda ei olnud sellest ilmast, kunagi pidin ka mina seda mõistma—ta oli marslane, kes oli tulnud Maale, et rääkida paganatega keeli, et rääkida norralastega prantsuse keelt ja ameeriklastega vene keelt. Ta oli saatus, ilu ja loodusõnnetus. Osakene neist kõigist. Emme peegel ja emme lapsepõlv. /…/ Arvatavasti on jumalal temaga mingi salaplaan—ent missugune?” (lk 165).

Finni tähelepanekud on üliküpsed — teisalt jälle ehtlapselikud! — , teravmeelsed, kohati humoorikad, kuid aeg-ajalt pikib ikkagi sisse täiskasvanu hääl, näiteks ajastu kirjeldamisel: “Me oleme terve omaette maailm. Maakere, mis seilab nii rohmakalt läbi kuuekümnendate, kümnendi, mis oli määratud muutma kaabu ja mantli tärisevaks kitarrisooloks, kümnendi, mil meestest said poisid ja pereemadest naised, kümnendi, mis muutis linna millestki vanast ja kulunust, oma mälestusi säilitavast millekski modernseks, mida saatis galopeeriv Alzheimer, loomuomase kurnatuse kümnend /…/” (lk 124). Raamatu lõpu poole saab lugeja aimu, mis see jumala salaplaan Lindaga siis oli ja miks raamatule just selline pealkiri on valitud. Lõpust ma aga rohkem ei räägi, sest võib-olla võtab see isu raamatut lugeda, kuid raamat on siiski vägagi lugemist väärt.

Annika Aas

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: