Lionel Shriver “Suur vend”

Lionel Shriver “Suur vend” (2013, e.k. Johanna Ross 2014)

lionel-shriverJuba autori varasem raamat “Me peame rääkima Kevinist” meeldis mulle väga, kuigi oli teema poolest raske lugemine, ent kui kuulsin autorit tänavusel Tallinna kirjandusfestivalil Head Read lugemas katkendit oma uuest romaanist “Suur vend”, siis teadsin, et pean seda lugema tingimata ja kohe. Ja raamat on tõesti hea! Esialgu ehk olin lõpus pisut pettunud, kuid järele mõeldes sain aru, et just selline see lõpp pidigi olema, muidu poleks ka seda raamatut.

Öelda, et raamat räägib toitumisest ja eelkõige ülekaalust ning sellega kaasnevast on väga tugev lihtsustus. Raamat räägib palju rohkemast. Shriver (hoolimata mehelikust eesnimest, muide, naisterahvas!) on suurepärane inimtüüpide kirjeldaja. Minul tuli küll kohe mitu enda tuttavat silme ette. Olen kindel, et isegi kui igaüks meist ehk ei suhtle tugevalt rasvunud inimesega (rasvumise osas oleme õnneks Ameerikast veel tükk jagu maas), siis igaüks meist tunneb mõnd tervisesõltlast või kontrollifriigist “toidunatsi” — nii kirjeldab jutustaja Pandora oma abikaasat, kes on tugevaks kontrastiks Pandora džässpianistist pea 200-kilosele vennale Edisonile.

shriver-suur-vendLisaks toitumise ning igasugu sõltuvuste ja kinnisideede teemale käsitleb raamat loomulikult inimsuhteid, eriti mehe-naise, õe-venna, vanemate-laste vahelisi suhteid, ohvreid, mida me oleme või ei ole nõus teineteise jaoks tooma. Autori enda vend suri mõni aasta tagasi rasvumise — või sellega seotud tervisehädade — tõttu. Nii et arvatavasti teab autor, millest ta räägib. Küsimus on, kas ja kuidas on üldse võimalik saavutada kuldne kesktee range ja tüütu kaalukontrollimise ja täieliku minnalaskmise vahel ning mis tegurid selle tasakaalu leidmist kõige rohkem mõjutavad. Pandora leiab, et ülekaalulisuse probleemi tuum [eriti Ameerikas] võib seisneda selles, et elus ei osata millestki muust kui toidust enam õieti rõõmu tunda: “Asi ei olnud selles, et söömine oleks nii vaimustav — ei ole — , vaid selles, et mitte miski ei ole vaimustav. Isegi kui söömine oli pelgalt mõnus, oli sel ikkagi tubli edumaa kõige muu ees, mis on märgatavalt vähem mõnus. Ja sel juhul ümbritsesid mind miljonid inimesed, kes ei suutnud naudingut tunda mitte millestki muust kui moosiga sõõrikust.” (lk 176) Ja ühtlasi annab raamat mõista, et pelgalt kaalulangetamine ei lahenda mingeid probleeme, vaid oluline on siiski leida oma elus mõte, eesmärk, hoida oma lähedussuhteid, tunda rõõmu oma tööst või argipäevast.

Raamat toob välja kurb-naljakad stereotüübid — iseloomujooned, mida inimesed välimusega seostavad. Kõhn inimene kui range, sünge ja kriitiline kroonilise rahulolematuse all kannataja, kellel “lisaks sellele, et nad iseennast armutu margapuuga mõõdavad, on /…/ tingimata ka sulle midagi ette heita” (lk 133) ning paks inimene, kellega seostub õnnetus, melanhoolia, abitus, nõrk loomus ja enesepettus, kuid ka soojus ja suuremeelsus. Kas on õige seostada füüsilist vormi vooruse või pahelisusega? Kas saledal inimesel on õigus pidada end “paremaks” ülekaalulisest inimesest? Lihtsaid vastuseid ei ole, aga mõtlemisainet küllaga.

Annika Aas

Autori pilt on pärit siit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: