Klaus-Peter Wolf “Rock’n’roll ja ridamaja”

Menukas saksa kirjanik ja stsenarist Klaus-Peter Wolf (sünd 1954) tuleb tänavu kirjandusfestivalile Prima Vista. Seetõttu on põhjust meelde tuletada juba 1990. aastal eesti keeles ilmunud vaimukat jutukogu “Rock’n’roll ja ridamaja”. Julgen öelda, et see on üks lõbusamaid kui mitte kõige lõbusam saksa kirjaniku raamat üldse. Vähemalt nende seast, mis minu kätte on sattunud. Wolf purustab kõik üldlevinud eelarvamused saksa kirjandusest (filosoofiline, raskepärane, igav) ja paneb lugeja südamest naerma.

Rocknroll ja ...Autor jutustab kirjanikuks pürgiva noore isa loo, mis algab tütre Mona sünniga (kui päris täpne olla siis kirjaniku abikaasa positiivse rasedustestiga) ja vaatleb Mona kasvamist umbes 5 aasta vältel. Mõnusa huumoriga kirjeldab Wolf 80-ndate aastate teise poole Lääne-Saksamaa argielu ja tavapäratuid kasvatusmeetodeid ning pajatab noore kirjaniku ponnistustest kirjatööga oma peret toita ja kirjandusmaailmas läbi lüüa. Kõigele lisaks püsib noore pere auto vaevu ühes tükis, maksuametist tuleb iga natukese aja tagant kiri ning Mona on väga terane ja pehmelt öeldes “nõudlik” laps, kelle soove isa iga hinna eest täita püüab.

Kuigi lood on kirja pandud ligi 30 aastat tagasi, on suurem osa neist ka täna aktuaalsed. Mind lõbustas väga lapsevanematest sõpruskonna aktsioon kaubanduskeskuses, millega protestiti maiustuste kõige nähtavamale kohale ja lastele kättesaadavatele riiulitele paigutamise vastu. Loomulikult olid peaosatäitjad lapsed ja tulemuseks korralik tohuvabohu. Kui minu lapsed väikesed olid, siis oleks ma sellises aktsioonis kohe rõõmuga osalenud!

Nautisin täiega ka nn kirjanikuelu peatükke. Lugejatega kohtumisel läks niisuguseks löömaks, et hoolimata turvamehest pidi kirjanik akna kaudu põgenema. Kirgi küttis raamat “Purgiõlu ja frikadellid”, mis eesti keeleski olemas. Kriitikute kiituse (ja auhindade) osaliseks sai noor kirjanik alles siis, kui väike Mona oli isa käsikirja kallal kääride ja liimiga toimetanud ja seeläbi tema luulekogu väga “uuenduslikuks” muutnud.

Usun küll, et Wolfi naljakad juhtumised lõbustavad ka tänaseid noori peresid ja neid, kes kunagi pere luua kavatsevad. Lugejaid, kelle lapsed juba suured, tabab kindlasti äratundmisrõõm. Ladusas keeles kirjapandud lood on tõesti vaimukad!

Linda Jahilo

Advertisements

One response to this post.

  1. Posted by Sven L. on 29 august 2018 at 08:44

    Ei saa mitte vaiki olla.

    Võtsin “Rock’n’roll ja ridamaja” sel aastal esimest korda lugemiseks kätte, ehkki soov sellega lähemat tutvust teha kipitas juba palju varem. Ja pettusin.
    Võin öelda, et K.-P. Wolf lapsevanemana on täielik idioot, põhimõttelage mollusk, kes laseb oma kolmeaastasel (ja ikka veel lutti imeval!) lapsel endale täiesti pähe istuda. Kuidas muidu seletada juhtumisi, kus pere peab sõitma vanaema juurde (kindlaks ajaks, et mitte kinno hilineda), kuid kuna laps märkab tee ääres punkareid, siis otse loomulikult tuleb teha peatus – laps ju tahab!
    Eelpoolmainitud seik kaubanduskeskuses oli tõepoolest muljetavaldav, ent äärmiselt totter lahendus – ma saan aru, miks seda tehti, kuid tegelikult oli poe juhatajal õigus: lapsevanem PEAB oma võsukest suutma niimoodi kontrollida, et see ei jookse mööda poodi amokki.
    Nalja ma selles raamatus ei leidnud, vihastumist küllaga. Tegelikult, üks veidi muigama ajav seik oli, kuid see pole seotud originaali, vaid tõlkega. Märksõnaks “Nutella.”
    Kokkuvõtteks – see raamat on näide sellest, kuidas kaks boheemlast kasvatavad oma last vabakasvatuse meetodil. Ja see ei toimi.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s