Rännata on vaimustav ja legendide sinine udu kutsuv. Eriti võluv on reisida targa teejuhiga või vähemalt samal lainel oleva reisikaaslasega. Janika Kronbergil on sellised seltsilised olemas. Ta käib teadliku rändurina eesti reisikirjanike kannul mitmel maal: alustab Friedebert Tuglase lokke jälitades Hispaaniast ja jõuab päikesejanust haaratud Karl Asti seltsis Sri Lankale. Vahel on Kronberg tõeline jäljekütt, kes luusib täpselt eelkäijate liikumisteedel ja proovib murda lahti uksi, mis kunagi kirjanikele avanenud. Teisal rändab aga omapäi, eraldudes ajutiselt ka oma 21. sajandi reisikaaslastest.
Ikka ja jälle koorub Kronbegi mõtisklustest välja, kui oluline on tänapäeva maailmas iseennast tunda ja rahvusena iseendaks jääda. Just omakultuur on iga rahva visiitkaart: see, mis ka teisi huvitada võiks. Samuti on raske vastu vaielda Karl Asti tõdemusele aastast 1930, et laastatud loodus laastab omakorda inimese karakteri – inimene muutub lõplikult tööautomaadiks, rehkendamismasinaks.
Kõige hellem hetk selle raamatu seltsis saabus autori kirjeldusega Brasiiliast São Paulost, kui ta märkab tekiräbala all kõnniteel magavat poisikest. Poisi pea lebab asfaldil, aga sealsamas kõrval on hoolikalt rätikule asetatud tema ainuke varandus – jalgpall. Kas ta suudab selle abil kaugele (ära) lennata?
„Rännud kuue teejuhiga“ ergutab teele minema, aga kutsub koju tagasi ka. Samuti võib järgida hoopis Kronbergi eelistust – kõigepealt raamat ja siis alles reis.
Monika Piirimäe
Hugo Treffneri Gümnaasiumi emakeeleõpetaja
Lugemissoovituse blog 