Valev Uibopuu

Valev Uibopuu  sündis 19. oktoobril 1913. a Võrumaal Karula kihelkonnas Vana-Antsla vallas Õru metsavahi pojana. Juba järgmisel aastal siirdus isa Tõlliste valda Iigastesse metsnikuks. Isapoolse tädi Anna Pärsimäe mälestuste järgi oli kirjanik saanud oma eesnime välimuse järgi. Tädi Aliide olevat vastsündinut nähes hõiganud: “Oi kui valev!“ ja isa Evald oli korranud „Valev, Valev“. Ema olevat tahtnud pojale hoopiski oma venna järgi Richard nimeks panna. Alanud maailmasõja tõttu pidi isa siirduma Saaremaale kindlustustöödele ja sealt Tallinnasse riigikaitselise tähtsusega töödele ning pääses seetõttu mobilisatsioonist. Ema kolis lastega Iigastest Haabsaarde, kus elas vanaisa Johann Uibopuu tütardega. Vanaisa, kes venestamise tõttu Mändiku koolmeistri kohalt lahkuma sunniti ja vahepeal Õrul metsavahiametit pidas, oli nüüd Haabsaare lauavabriku ja veski juhataja. Kui isa 1918. a koju tagasi tuli, võttis ta oma isalt ameti üle. Kahjuks lõppes õnnelik lapsepõlv peagi. Evald Uibopuu arreteeriti punaste poolt 1919. a jaanuaris valekaebuse põhjal ja lasti nende põgenemisel ilma kohtuta koos ülejäänud vanglatäie vangidega maha. Hiljem maeti ta ühishauast ümber Karula kalmistule, samasse maeti 1997. a ka kirjaniku tuhastatud põrm.

Peale Valevi oli peres vanem vend Juhan ja noorem õde Maimu. Kevadtalvel 1919 lahkus ema kolme lapsega Haabsaarest, 1920. a suve hakul jõuti ema sünnikoju Tinnole, kust rentnikud olid lahkunud. Tinnost sai Valev Uibopuu päriskodu, koht, kus emaisalt õunapuude pookimist õppida, kindel varjupaik, kuhu tulla. Koolis käis Valev Uibopuu Tartus, Karaskis, Linnamäel, Kanepis, Otepääl. Tartus ja Otepääl oli võimalik õppida tänu isapoolsetele tädidele, kes ta kooliajaks enda poole võtsid. Tädi Anna juures elas Valev Uibopuu Tartus algkoolis käies kaks aastat. Tema kaudu toimetas häbelik noormees ka “Eesti Naise” toimetusse oma jutukesi, sest toimetaja Helmi Mäelo oli tädi tuttav. Tädi Anna käest, kes oli Tartu Eesti Naisseltsi juhatuse liige, sai Valev Uibopuu esimesed soomekeelsed raamatud ja ka esimesed kontaktid Soomes. Tädi Anna elas Tartus kuni surmani 97 aasta vanuses ja kirjavahetus nende vahel oli tihe.

Tädid Alide ja Hella elasid Kolumbias ja Venezuelas, Alide lahkus Eestist juba 1920. aastate algul. Kirjandusanne oli ka neil: tädi Hellal ilmus 1932. a “Värsse ühest päevikust” pseudonüümi Hel Virv all, tädi Alide kirjutas hispaaniakeelse mälestusteraamatu oma elust ja Venezuelasse kolimisest. Kirjaniku sõnul säilitas tädi Alide ka 60-aastase võõrsil elamise järel väga hea eesti keele, ka temaga oli kirjavahetus sage, kuigi isiklikud mälestused lapsepõlvest vähesed.

Valev Uibopuu1928. a sügisel sai V. Uibopuu jalgrattasõidul põlvevigastuse, sellest kujunes ootamatult raskekujuline luutuberkuloos, millest paranemine kestis umbes seitse aastat. 1929. a algul ei saanud enam jalale toetada ja siis tuli lamada kolm kuud Tartus haavakliinikus. Koju tagasi tuli ta tugiaparaadiga, kuid külm ja vihmane suvi ei soodustanud põlve paranemist. Õnneks muutis see kõik kirjaniku sõdimiskõlbmatuks.

1930. a kevadtalvel kutsus onu Richard Roht õepoja enda juurde Sangastesse. R. Roht soovis õe perekonda aidata ja Valev Uibopuu nõustus onu käsikirjad kirjastusele esitamiseks ümber kirjutama. Kuigi tollal olid juba ka kirjutusmasinad, eelistas enamik kirjanikke oma tekste käsitsi kirjutada. Kirjastus nõudis vaid loetavat käekirja, kuid R. Rohu käekiri polnud just kõige ilusam. V. Uibopuu on meenutanud, et rääkis onuga kirjandusteoreetilistel teemadel ning onu meenutas oma kirjanikutee algust. Samas õppis ta palju Rohu ilmekaist looduse- ja inimesekirjeldustest.

Hilissügisel tuli Uibopuu Tinnole tagasi. Aastavahetusest 1930/31 läks tervis halvemaks. Paranemine oli vaevarikas, kuude kaupa tuli lamada, pähe tikkusid surmamõtted. Tollal luges ta läbi kõik Karaski raamatukogus leidunud raamatud ning hakkas ka ise kirjutama. Esimene novell avaldati „Eesti Nooruses“, seejärel jõudsid ta kirjatööd juba „Loomingusse“. Tervis paranes aegamööda ning peagi sai juba laua taha istuda. V. Uibopuu on öelnud, et temast sai kirjanik olude sunnil, sest muuks tööks ta ei kõlvanud. Onu Voldemar oli küll emale soovitanud, et poeg võiks näiteks rätsepa ameti selgeks õppida. Lapsepõlves oli V. Uibopuu unistanud isa eeskujul metsniku tööst. Tinnolt lahkus ta 1936. a märtsis Valka ajakirjanikuks. Samal aastal ilmus esimene raamat „Väravate all“.

Üliintensiivsetel Valga-aastatel kirjutas Uibopuu ka lasteproosat, aastatel 1936-1940 tegi ta kaastööd “Laste Maailmale”, “Laste Rõõmule”, “Lastelehele” ja “Taluperenaisele”, mis samuti avaldas lugemist lastele. Ajalehtede jõulunumbritesse on Uibopuu lastele kirjutanud ka paguluses. Motiivid on oma lapsepõlvest ja loodusest, suures ülekaalus on poistejutud. “Hõbedases õnges” portreteerib kirjanik südamlikult oma vanaisa. Lastele kirjutamisest loobumist on kirjanik põhjendanud ajapuudusega, arvates, et kodumaale jäämise korral oleks lasteraamatuid rohkem sündinud.

1939. a jätkus ajakirjanikutöö Tallinnas. Nõukogude okupatsiooni ajal töötas Uibopuu antiigiäri juhatajana – sellest on tugev jälg ka ta loomingus – ning kirjastuskeskuses trükihindade ettearvestajana, millest võis kasu olla Eesti Kirjanike Kooperatiivis töötamisel.

ristikivijauibopuuSaksa okupatsiooni aastatel töötas V. Uibopuu ajalehe „Eesti Sõna“ toimetuses. Samas lehes avaldati ka romaan “Võõras kodu”, mille honorar võimaldas 1943. a augustis põgeneda Soome, kus ta töötas zooloogiamuuseumi raamatukogus, Soome rahvaluule arhiivis ning ajalehe „Malevlane“ toimetuses. 1944. a siirdus ta Rootsi, kus elas algul Stockholmis, kuid hiljem kolis Lundi, sest Lõuna-Rootsi mägisem maastik meenutas rohkem Lõuna-Eestit. Jätkus ajakirjanikutöö ajalehe „Välis-Eesti“ toimetuses. Võõrsil jätkas ta kodumaal haiguse tõttu pooleli jäänud õpinguid: 1953. a lõpetas Stockholmi Eesti gümnaasiumi, seejärel õppis Helsingi ja Lundi ülikoolis soome-ugri keeli ning lõpetas kandidaaditöö kaitsmisega, 1970. a kaitses doktoritöö. Aastail 1971-1980 oli V. Uibopuu Lundi ülikooli dotsent ja Soome-Ugri Instituudi juhataja. 1960. a sai Valev Uibopuu esimese Eesti pagulaskirjanikuna Rootsi Kirjanike Liidu liikmeks. Ta on ka tähelepanuväärselt palju tõlgitud autor ning ise tõlkinud eesti keelde oma esimese abikaasa Tuuli Reijose romaani “Kes on süüdi?”. 17 aastat töötas ta võrdselt B. Kangroga Eesti Kirjanike Kooperatiivi kirjastuses selle kõige pingelisemal perioodil, tegi lao- ja transporditöid, luges käsikirju, kirjutas mitukümmend kirja päevas, suheldes lugejate ja autoritega, kellele eitava vastuse andmine oli keerulisim osa tööst. Koos Bernard Kangroga on toimetatud pildialbumite “Meie maa” kõik neli osa, mis ilmusid 1955-1957 ja “Eesti talu. Koguteos sõnas ja pildis”, mis ilmus 1959. aastal.

“Estlands ansikte” on Bernard Kangro ja Valev Uibopuu koostatud rootsikeelne album “Eestist pildis ja sõnas”, mis ilmus 1960. aastal, sellele järgnes kiiresti kordustrükk ja 1961. a ingliskeelne “The face of Estonia: Estonia in picture and word”.

Kirjutamine oli talle nagu teistelegi pagulaskirjanikele vaid lisatöö, sest sellest polnud võimalik ära elada. Valev Uibopuu suri Lundis 18. märtsil 1997. aastal.

Valev Uibopuu loomingut analüüsib põhjalikult Ülo Tonts oma raamatus “Valev Uibopuu: elu ja loomingu lugu” , väga huvitav lugemine on Pertti Virtaranta “Vestlusi Valev Uibopuuga”, mis põhineb tema kirjanikuga peetud vestluste lindistustel, juttu on kirjaniku suguvõsast, Lõuna-Eesti kasvumiljööst, elust okupeeritud Tallinnas, põgenemisest Soome ja edasi Rootsi. Kesksel kohal on kirjanikutegevus, kuid pikalt on juttu ka ajakirjanikuna töötatud ajast, Valga kultuurielust. Küsimused on esitatud soome keeles ja vahel kõneleb Uibopuugi vastuseks soome keeles, enne kui märkab eesti keelele tagasi minna.

Valev Uibopuu tunnustused:
Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuripreemia 1962
Eesti Komitee auhind 1982
Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuriauhind 1990
Ferdinand Johann Wiedemanni keeleauhind 1992
Bernard Kangro kirjanduspreemia 1993.
Riigivapi III klassi teenetemärk 1997

Teosed

Jutustus “Väravate all” on V. Uibopuu esimene raamat, ilmus 1936. a Rahvaraamatu nimelises sarjas 1000-eksemplarises tiraažis, honorar 75 krooni, 10 autorieksemplari. Honorar oli tegelikult väiksem kui “Loomingus” ilmunud novelli eest maksti. Aluseks Otepää gümnaasiumi aegse koolivenna ja sõbra jutustus oma raskest ja rusuvast elust – poisist, kes oma olemuse poolest talle määratud oludesse ei sobi ega mahu. Jutustuse prototüübiga tekkis kirjanikul uuesti kontakt paguluses, mees kutsus teda külla Lõuna-Aafrikasse, kus oli rajanud eduka nahatööstuse. Kriitika heitis ette nii mõndagi, muu hulgas lõpplahenduse motiveerimatust. R. Sirge nimetas debütandi loomingu isikupära ja tõstis esile lutsulikult sooja suhtumist oma tegelastesse.

Sisuliselt kõige terviklikum lühiproosaraamat on kõige pikema kirjutamisajaga (1933-1939) “Viljatu puu”, mis sai raamatuks 1941. a jaanuari esimesel poolel, raamatus on küll kirjas 1940. Vastutavaks toimetajaks B. Kangro, tol ajal Uibopuule tundmatu inimene. Esimene pool honorarist oli makstud kroonides, teise poole sai autor rublades. Novellide teemaks on inimese üksiolek, abitus, väiksus eesti külaelu näidetel, ikka ja jälle elu ääremaa ja elu vaeslapsed. Ajahetkest tingitult ei olnud kriitika kuigi süvenev, enamus kriitikuid hoidus ideoloogiliste järelduste tegemisest ja poliitiliste märksõnade kasutamisest. “Viisnurgas” kirjutati siiski “eluavaldustest, mis olid võimalikud meie elu kodanlik-kapitalistlikus faasis”. Hinnangulised resümeed olid positiivsed, kuid küllaltki üldsõnalised.

uibopuukeegi ei kuuleÜliintensiivsetel Valga-aastatel kirjutas Uibopuu ka lasteproosat, aastatel 1936-1940 tegi ta kaastööd “Laste Maailmale”, “Laste Rõõmule”, “Lastelehele” ja “Taluperenaisele”, mis samuti avaldas lugemist lastele. Ajalehtede jõulunumbritesse on Uibopuu lastele kirjutanud ka paguluses. Motiivid on oma lapsepõlvest ja loodusest, suures ülekaalus on poistejutud. “Hõbedases õnges” portreteerib kirjanik südamlikult oma vanaisa. Lastele kirjutamisest loobumist on kirjanik põhjendanud ajapuudusega, arvates, et kodumaale jäämise korral oleks lasteraamatuid rohkem sündinud.

“Võõras kodu” ilmus 1943. a veebruaris ja märtsis ajalehe “Eesti Sõna” joonealusena ning 1945. a Rootsis esimese eestikeelse proosaraamatuna. Kirjastus “Orto” kibeles tööle ja vajas hädasti käsikirju, mida keegi pagulastest veel kirjutada polnud jõudnud. Novellistina saavutatud tase pikema proosa teoses veel ei avaldunud. Hea fabuleerimis- ja jutustamisoskuse kõrval mainitakse kriitikas ära kompositsioonilist nõrkust ja psühholoogilist ning ideelist pinnapealsust.

1945. aastal ilmus “Häkkilinnut” (Puurilinnud) ja 1946. a “Linnud puuris”. Kaks sama pealkirjaga ja samas žanris raamatut tekitavad kujutluse, et tegemist on sama teosega, mille tõlge miskipärast varem ilmus, kuid tegelikult on ainult kaks ühist novelli, soomekeelse raamatu põhiosa kattub debüütkoguga “Viljatu puu”. Soomekeelse novellikogu nii kiire ilmumine näitab Uibopuu kolmekümnendate aastate novellistika head taset. Ajakirjanduses ilmunud tõlgetele järgnes Soome tippkirjastuse keerulisel ajal välja antud raamat.

uibopuukahjuRomaan “Keegi ei kuule meid” ilmus 1948. aastal ja on esimene pagulaskirjanduse teos, milles käsitletakse kunstiküpselt nõukogude okupatsiooniaastat 1940/41. Tegevus toimub ühe Eesti väikelinna (Valga) miljöös, pole kangelasi, võitlust ega aktuaalseid ideoloogilisi stereotüüpe, Eesti Vabariiki ei kujutata “muinasmaana”. Eerik Laid: “Uibopuu kujutab avara pilgu ja inimliku mõista püüdmisega väikelinna ühiskonna allajäämist, kuid mitte vastupanuta, aja paiguti salakavalale ja rajule murdlainele.” 1949. a ilmus romaan “Neviens mus nedzird” Saksamaal läti keeles. Soome keeles väljaandmine oli lootusetu, kogu tolleaegse Euroopa jaoks oli asi liiga poliitiline juba pealkirjast alates. Raamatu rootsi keeles väljaandmiseks kulus autori sõnul peaaegu sama kaua kui Eesti taasiseseisvumiseks: “Ingen hör oss” ilmus 1991, saksakeelsele tõlkele “Keiner hört uns” leiti kirjastaja 1993. aastal. Rakvere teatri lavastuse “Keegi ei kuule meid” esietendus toimus 1990. a 24. veebruaril, aeg üldiselt oli selline, kus ideoloogiliselt ja poliitiliselt tähendusrikaste ettevõtmistega kiirustati, vabadus oli alles habras ja ametliku taasiseseisvumiseni läks veel aega. Arvustajate poolt heideti põhiliselt ette instseneeringu nõrkust, Hendrik Lindepuu sooviga võimalikult kõike romaanist teatrilavale üle kanda ei tulnud lavastaja Raivo Trass toime. Muusikaline kujundus oli Alo Mattiisenilt.

“Kahju läinud aegadest: miniatuure ja jutustusi” (1949) on raamat pagulaseks saamisest – varastest ning ränkadest kogemustest koduga elamiselt koduta elamisse üleminekul. Kujunenud, sotsialiseerunud inimene saab teada, et on oma uues elupaigas võõras. Kuidas ta end tunneb, mismoodi reageerib? Raamatus on peamiselt Soomes või otse Rootsi asumise järel kirjutatud lood. Soomes ei kogenud autor pagulust veel pärastises tähenduses, keel oli tuttav, “Suomen Kuvalehti” toimetuses tutvus ta oma tulevase abikaasa Tuuli Reijoneniga, kelle asjatundlikud nõuanded palju avaldamiskohti leida aitasid.

uibopuuneliRomaani “Neli tuld” (1951) tegevus toimub vanal kaubalaeval “Gloria”, mis sõidab mugavuslipu all, kuulub eesti kapitalile ja on mehitatud eesti pagulastega ning läheb põhja pärast sõjast jäänud miini otsa sõitmist. Kirjutamisele eelnes 1950. aasta suvel eesti kaubalaeval kaasa tehtud reis, kus kirjanik töötas koos meremeestega, ta oli trimmeri (kütja) paberitega Eesti Meremeeste Uniooni liige. Valmis ka mahukas reisikiri ”Euroopat läbi laevaakna”, mis ilmus läbi “Välis-Eesti” kaheksa numbri. “Neli tuld” on sotsiaalpsühholoogiline romaan, mis jälgib inimestevahelisi suhteid. Laev on kulissiks valitud seetõttu, et laev surub oma meeskonna ühte, nõnda, et nad üksteisest ei pääse. Laeval on sundühiskond ja paguluses niisamuti. Olukorda näeme 18 erineva meeskonnaliikme silme kaudu, kirjanikku huvitab eriti nende päritolu ja minevik, raamsüžeeks on kaubalaeva töösõit. Tegelased ei huvita kirjanikku kui meremehed, vaid kui pagulased, see ei ole mereromaan. Tõlge soome keelde “Neljä tulta” ilmus 1952, rootsikeelne “Fyra eldar” 1955.

1953. aasta oktoobri keskpaigast kuni enamvähem aasta lõpuni viibis Valev Uibopuu koos abikaasa Tuuliga pikal reisil, mis viis neid läbi Šveitsi ja Itaalia Vahemere rannikule, rannikut pidi liikudes põigati Mallorcale, seejärel tehti Hispaaniast laevaga kiirkäik Aafrika rannikule Tangerisse. Tagasiteel oli oluline peatus Pariisis, kus kohtuti raskesti haige Viiraltiga. Sõidumuljetest sündis eesti reisikirjanduse varamusse kuuluv essee-reisikiri “Lõuna poole”, ilmunud kogumikus “Üle maa ja mere” ning rikas muljearuanne “Eduard Wiiralt enne elulõppu”, mis esmakordselt kunstniku mälestusele pühendatud 1954. a “Tulimullas” nr 1 ilmudes kandis pealkirja “Viimne külaskäik”.

Novellikogu “Igavene küla” (1954) sai oma pealkirja reisilt, kus kirjanik sai võimsa elamuse, vaadates Baleaaride talupoegi korjamas oliive tuhandeaastastelt puudelt. See viis ta mõtted kaugele kodumaale, kus põld ja maa hoolimata kõigest saab ikka olema see, millesse klammerdunult meie rahvas elab üle pimeduse, mida ajajärk endas kandis. Novellikogu lõpetamisel haarasid kirjanikku kahtlused, kas mitte pöörduda tagasi esialgu plaanitud pealkirja “Minu küla” juurde, kuna kõiki jutte ei saanud hästi uue alla koondada ja see tundus liiga pretensioonikana. Järgnenud kriitika näitas autori kõhkluste paikapidavust, A. Adson heitis ette liigse juhuslikkuse esinemist igaviku mõiste all. Kiita sai detailide mäletamine ja nägemine, mis kadunud maailma vähemalt kirjasõnas säilitab.

uibopuujanu“Janu” (1957) on minavormiline olevikujutustus, ajas ja ruumis erakordselt keskendatud. Jutustav mina on raskesti voodihaige tütarlaps, kes üksnes kujutluspildis oma lamamispaigast pääseb. Paikkond ümberringi on ehtsate kohanimede järgi Võrumaa kaardil kergesti jälgitav. Karl Ristikivi arvates võis “mõnelgi kaaluval põhjusel” olla tegemist Uibopuu tippteosega, oluliseks pidas ta, et nii kitsaks seatud piirides oli kirjutatud nii rikas ja isegi jõuline teos. Ka märkas ta, et esimest korda on peategelaseks noor inimene. Soome tõlge “Jano” ilmus 1958, selle vahendusel rootsi keelde tõlgitud ”Att vilja leva” (“Et tahta elada” – otsetõlget ei võimaldanud olemasolev sama pealkirjaga raamat) ilmus 1960.a. Nii arvustuste kui müügiedu poolest oli see edukaim Uibopuu tõlketeos.

“Markuse muutumised” (1961) on raamat, mida on loetud ja loetakse väga erinevalt. See on ühtpidi armastusvahekorra realistlik kujutus ja teiselt poolt mõistujutt inimsuhetes normaalseks peetavast egoismist ja hoolivuse puudumisest. Algselt ei olnud Markuse muutumine kavatsetud, ta pidi jääma iseendaks. Kuid mõttest, et hinnata osatakse seda, mida enam ei ole, tulenes idee kujutada Markuse altruismi kaotsiminekut, et tõsta varasema Markuse väärtust. Selles raamatus on Uibopuu puhul vaid harva nähtavat humoristlikku käsitlust. V. Uibopuu on rõhutanud, et romaani lähtekoht ei ole inimestes (prototüüpides), vaid probleemis, mis aegamööda sünnitas tüübid. Romaani esimeseks pealkirjaks oli mõeldud “Seesinane elu”, siis “Sa pead muutuma”. Uued variandid lisandusid tõlkimisel – soome “Markus, älä muutu!” (1962) ja rootsi “Markus hjälperen” (“Markus abistaja”) 1963. a, kirjanikule jäi siin ilmselt rohkem aktsepteerija roll. 1962. aastal sai Uibopuu “Markuse muutumiste” eest Rootsi Eestlaste Esinduse kultuuripreemia.

Lühiproosakogu “Mosaiik” ilmus 1962. aastal. Varem trükis ilmunud ja esmailmunud väiketeoste arvuline suhe on umbes kaks ühele varem avaldatu kasuks, mahult on aga ülekaalus esmatrükid. Raamat on laadilt mitmenäoline, Arvo Mägi on V. Uibopuu 50. sünnipäeva puhul kirjutatud novellistikaülevaates rõhutanud “Mosaiigi” sõnastusstiili tugevat erinemist eelmistest kogudest ja põhjendanud seda tema sisulise ja stiililise muutumise ühtsusega.

uibopuutoselliNovellikogu “Myöhäinen rakkaus” (1965), mis oli kokku pandud “Igavese küla” ja “Mosaiigi” baasil, jäi Uibopuu viimaseks raamatuks soome keeles ja ilmus soome sõprade pealekäimisel, kelle arvates eesti pagulaskirjaniku raamatu avaldamine Soomes poleks varsti enam võimalik olnud. Neil oli õigus, pööre Soome ametlikus kultuuripoliitikas realiseerus üllatava totaalsusega, “Lademeid” enam välja anda ei õnnestunud. “Lademed” (1970) on kolmes ajakihis toimuvana ülesehitatud romaan, mis jutustab Esimese maailmasõja ajal Saksamaal sündinud ja Teise maailmasõja ajal Rootsis asunud naisest, tema kahest abielust ja identiteedikriisist – vallaslapsena kasvanud Margeriital tekib kinnisidee, et ta isa oli eestlasest sõjavang, ja see viib kokkupuutesse eesti pagulastega. Seoses Eesti Kirjanike Kooperatiivi raamatute postiga levitamisega olid raamatutel üpris ranged mahupiirid ning siin jäi autor hätta käsikirja üleliigse mahuga, lõpuks jättis ta raamatust välja kaks sündmustiku ja peategelasega sidumata peatükki, mis lahkasid paguluse probleeme, need ilmusid hiljem novellikogus “Toselli serenaad”. Uibopuu raamatute senised tõlked rootsi keelde olid tehtud soome keele vahendusel, seda raamatut soomlased aga avaldada ei soovinud. 1975. aastaks oli Ilona Laamani tõlge siiski olemas, kirjastaja leidmine aga võttis veelgi aega, “Margeriita sökaren” ilmus alles 1987. a.

Sügisel 1971 sukeldus doktoriks väidelnud ja promoveeritud kirjanik kümneks aastaks ülikoolitöösse. Kirjastusest äraolek oli küll planeeritud lühiajaliseks, kuid läks teisiti. Lektori kohusetäitjast sai dotsent ja korraline lektor ning 1978. a vastloodud soome-ugri keelte instituudi juhataja. Samas tähendas see pikka pausi ilukirjanduses. Teadustöö jätkus ka pärast ülikoolist pensioneerumist 1980. aastal, sest pooleliolev monograafia “Meie ja meie hõimud” oli nii töömahukas, et ilmus alles 1984. aastal.

Novellikogu “Toselli serenaad” ilmus 1982. aastal, eelmise lühiproosa raamatu “Mosaiik” ilmumisest oli möödas 20 aastat. Kirjavahetusest tädi Anna ja endise abikaasa T. Reijosega saab teada, et uue kogu jaoks oli vahepeal kirjutatud tekste vähe varuks, enamus on selle jaoks kirjutatud 1981. a. Novellikogu näitab, et ülikoolitööst tingitud vaikimisaastad olid kirjaniku jaoks siiski arengulised olnud, suhe inimese ja keskkonnaga oli muutunud teravamaks ja kriitilisemaks, mitmeplaanilisemaks ja rikkamaks on muutunud ka kujutamine, see, kuidas inimeste mõtlemises, toimimises ja käekäigus peegeldub 20. sajandi keskpaiga ajalooline aeg, milles nad elavad.

uibopuumarkuse“Kaks inimelu ajapöördeis” – 1. raamat “Mina ja tema” (1990), 2. raamat “Ainult juhus” (1991) – on kaheks raamatuks jagatud kirjastuse poolt, majanduslikel kaalutlustel. Romaani esimene pealkiri, mis aastaid ainsa valmiskirjutatud peatüki ees seisis, oli “Hulluse hoovuses ehk Mina ja tema. Kaks eilispäeva kangelast”. Valminud romaani pealkirjaks oli mõeldud “Maailm kui hullumaja Ehk Mina ja Tema. Romaan kaasaegsetel ainetel”, mis teose sõnumit ja autori meelestatust hoopis paremini näitavad. Kunstiliselt koelt pole raamat ühegi eelneva romaani moodi. Raamatu ilmumine langes aega, mil välis-eesti kirjandus muutus kättesaadavaks, kirjandusinimesi haaras uute eesti kirjanike avastamise hasart, nii ilmus kriitikat kiiresti ka siinses ajakirjanduses. A. Reinla kirjutas: “Uibopuu on vaatluse alla võtnud determinismi ja arutleb inimese elu sihipärasuse/sihipäratuse üle. Kirjanik loob tegelase, kelle jagab otsekui kaheks pooluseks: Minaks ja Temaks. [—]Kõrgemalt vaatekohalt pole kumbki ju õieti inimene, vaid kehastunud printsiip. Uibopuu suur õnnestumine selles seisnebki, et kirjanik on suutnud luudele liha ümber kasvatada, printsiibi elama panna, nii et Anton Virkmehe seiklusi loed aegajalt nagu eesti “Švejki”. P. Beier kirjutas, et teos “esindab eesti kirjanduses küllaltki haruldast filosoofilist romaani, kus laiahaardeline olmeline taust kannab ka sügavat filosoofilist konstruktsiooni”. Just filosoofilise tausta märkamine rõõmustas kirjanikku, sest kohalikud arvustajad takerdusid liigselt olme ja ajaloo kujutusse.

“Ajavoolu võrendikest. Mõtteraamat kirjanduse, keele ja kultuuri vallast” (1987) sisaldab kirjutisi Tammsaarest, Gailitist, Ristikivist ja mitmest teisest eesti kirjanikust seoses käsikirjade saatuse või sõnavaraga, kultuurist ning väikekultuuridest. On ka mälestused onu Richard Rohust ja “Eneseloolist”, kus juttu kirjaniku kolmest kodumaast ja keeleprobleemidest eksiilis. Mis keeles peaksid eksiilkirjanikud kirjutama?

Kaja Kleimann

Kasutatud
Kersti Taali teksti “Ihamarulähiümbrus – nelja kirjaniku kodu”
veebilehelt http://www.postitee.ee,
Ülo Tontsu raamatut “Valev Uibopuu. Elu ja loomingu lugu” Trt, 2004,
Pertti Virtaranta “Vestlusi Valev Uibopuuga”
Pildid
http://krzwlive.kirmus.ee/ ja http://www.postitee.ee/

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: