Alessandro Baricco “Mr Gwyn”

bariccogwyn-kaas Alessandro Baricco Mr. Gwyn / itaalia keelest tõlkinud Mailis Põld .- Pegasus, 2013 

43-aastane Jasper Gwyn tõdes mööda pargiteed jalutades, et see, millega ta endale elatist teenis, ei ole talle enam kohane. Koju jõudes kirjutas ta artikli, mis sisaldas 52 asja, millega Jasper Gwyn tõotas lõpparve teha. Viimasena seisis nimekirjas raamatute kirjutamine, vaatamata sellele, et ta oli Inglismaal hinnatud kirjanik ja teda tunti ka välismaal. “Ta jutustamisanne oli pealegi väljaspool kahtlust; iseäranis hämmastas see, kui hõlpsalt elas ta sisse tegelaste mõttemaailma ja taaselustas nende tundeid. Ikka näis ta tegelaste sõnu ette aimavat ja kelle iganes mõtteid läbi nägevat”. 

Pärast nimekirja avalikustamist otsustas raamatu peategelane hoida ümbritseva maailmaga distantsi ning sõitis puhkusele Hispaania Granadasse. Hispaania väikehotelli jäi Jasper Gwyn aega veetma 62 päevaks. Londonisse naastes veetis ta esimesed päevad linnatänavatel uideldes, saatjaks veendumus, et ta on muutunud nähtamatuks. Jasper Gwyn elas üksi, peret tal ei olnud ning päevade edenedes hakkas teda rõhuma norutunne. Ta tundis puudust kirjutamistoimingust ning teda vaevas küsimus “Millega üldse oma päevi täita?”

“Lõpuks sähvatas talle ainsa selgekujulise sõnana ärakirjutaja . Meeleldi tegutsenuks ta ärakirjutajana….Püüdes ette kujutada, mis võiks tegelikult elus olla sõna ärakirjutaja vaste, lasi Jasper Gwyn endast üle libiseda hea hulga päevi, ikka üksteise järel ning pealtnäha valutult. Ise seda õieti märkamata”. 
“Ometigi käis tal üha sagedamini peal too kirjutamisvajadus ning ta tundis puudust igapäisest hoolest, mille varal korrastada mõtteid lause sirgjoonelisse vormi. Loomusunnist asus ta seda vajakajäämist lõpuks korvama ühe eraaviisilise talitusega, millel tema meelest oli mõningane ilugi: ta hakkas kirjutama mõttes, kas kõndimise ajal või siis, kui ta tuli kustutatud, ootas voodis pikutades und.”

Endale sobiva tegevuse otsingutel tutvus Jasper Gwyn arsti vastuvõturuumis daamiga, kes kandis vettpidavat rätikut. Ühiseks jututeemaks sai nende vahel kunagine kirjutatud raamat, mis vanadaamile oli sügava mulje jätnud. Naine käis ambulatooriumis seetõttu, et seal oli soe olla ning koht jäi selvepoest koju minnes täpselt poolele teele. Lisaks meeldis talle silmitseda nende inimeste nägusid, kes pidid tühja kõhuga vereproovi andma. Sellest põgusast kohtumisest saigi alguse peategelase mõte kirjutada portreesid inimestest, nn. ärakirju inimestest, nende tõelisest olemusest.

Portreede kirjutamiseks vajas Jasper Gwyn suurt tühja ateljeeruumi, sobivat muusikat ning kaheksateistkümmend käsitsi valmistatud hõõglampi. Hõõglambid tellis ta mehelt nimega Camden Town, kes tuli neid ka isiklikult üles sättima – “säravpunaselt põlema süttinud ning ateljeest bordelli teinud hõõglambid jäid aegamisi värvi minetades pidama merevaigu ja kirgassinise vahepealsel toonil, mille sõnaliseks määratluseks sai olla “lapselik”.”  Portreteeritav pidi viibima ateljees ilma riieteta, umbes 30 päeva, 4 tundi korraga, seni kuni hõõglambid iseenesest järjest kustuma hakkasid. Jasper Gwyn jälgis portreteeritavat, tegi märkmeid, mõnel päeval ei pidanud vajalikukski kohale tulla. Tingimuseks oli see, et portreed jäävad inimese enda saladuseks ja ei kuulu avaldamisele. Abiliseks kutsus ta oma ainukese kirjastajast sõbra Rebecca, kellest Jasper Gwyn kirjutas ka oma katselise portree.

Esimene tellimuse peale tehtud portree valmis 63-aastasest mehest, kes eluaeg oli müünud antikvaarseid kellasid; teine 40-aastasest üksikust naisterahvast, kes lõpetas arhitektuuriõpingud ning tundis nüüd lõbu kaubanduse arendamisest Indiaga; kolmas naisterahvast, kes oma 50 sünnipäeva künnisel palus abikaasalt sellist kinki, mis suudaks teda rabada. Üheteistkümnenda portree tegi ta 19-aastasest tüdrukust viimase isa palvel. Sellest päevast muutus kõik. Tüdruk ei pidanud kinni vaikimiskohustusest ning avaldas kõmulehele artikli kirjanikust, kes teostab ateljees portreesid, kirjaniku nimi vaikiti küll maha, kuid mainiti hinda ning toodi ära üksikasjad ateljee kohta.

Peale seda vahejuhtumit kaob Jasper Gwyn areenilt ning ilmsiks tulevad nii mõnedki varjuküljed ja saladused tema elu ja loomingu kohta.

Alessandro Baricco raamatust “Mr Gwyn” ei ole mõtet otsida suuri seiklusi ega erilist põnevust, pigem on see psühholoogiline ning filosoofiline pilguheit inimese hinge, tema otsingud elus, püüdlused leida hingerahu. Hästi sobib raamatu kohta ka autori tsitaat – “Ent kirjutamine on vaikimise peenem vorm”.

Alessandro Baricco sündis 1958. aastal 25. jaanuaril Torinos. Ta on kirjanik, esseist, muusikakriitik, televisiooni saatejuht ja lavastaja. 2008. aastal lavastas ta oma esimese filmi.

Eesti keeles on ilmunud:alessandro_baricco
”Ookean meri” (Varrak, 2005)
“Novecento” (Pegasus, 2008)
“Siid” (Varrak, 2002; Pegasus, 2007)
“Veretult” (Pegasus, 2005)
“See lugu” (Pegasus, 2009)
“Emmaus” (Pegasus, 2011)
“Mr Gwyn” (Pegasus, 2013)

Auhinnad romaanide eest:
Prix Medici Prantsusmaal
Selezione Campiello Itaalias
Viareggio Itaalias
Palazzo del Bosco Itaalias

Ülle Nemvalts

Alessandro Baricco pilt on pärit siit.

One response to this post.

  1. […] Lugemissoovituse blog […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: