Amy Tan “Köögijumala naine”

tankoogijumalaMa ei ole kunagi sallinud eneseabiraamatuid. Milleks mulle need, kui palju põnevam ja kasulikum on lugeda head ilukirjandust, mis paneb sind järele mõtlema oma elu üle  või oma suhete üle näiteks oma emaga — nagu teeb seda Amy Tan oma raamatus “Köögijumala naine” (1991, e.k. Jana Linnart 2013). Seda raamatut võib soovitada neile, kellele meeldis Amy Tani esimene raamat “Õnnerõõmu Klubi” (1987, e.k. 1996) ja neile, kellel on — sarnaselt ühe jutustaja Pearliga — tunne, et emaga koos olles peab pidevalt maamiinide eest hoiduma (lk 12). Muidugi, muretsemine on emade õigus, aga ikkagi ajab see igavene pabistamine iga pisiasja pärast vahel hulluks küll. Just nii tunneb Pearl, kes just selle ülemäärase muretsemise pärast ei taha emale avaldada oma tervist puudutavat saladust, kuid peagi — noh, peale mõnesajaleheküljelist ema jutustust oma minevikust — selgub, et hoopis emal Winniel endal on saladusi lausa varrukast puistata. Ühe lausega võiks Winnie teekonna saarelt Shanghai lähedalt läbi Teise maailmasõja USAsse kokku võtta tõdemusega: mis ei tapa, teeb tugevaks. Või natuke peenemalt: see on hommage naisele, tema kohanemisvõimele, tugevusele. Ema jutustus ei muuda mitte ainult tütre suhtumist, vaid kahtlemata on ka lugeja suhtumine Winniesse pärast seda rännakut minevikku hoopis teistsugune kui varem.

Mind kõnetas see raamat kõige rohkem kui tütart, kuid lisaks ema-tütre suhtele on raamatus olulisel kohal ka isa-tütre suhe (Winnie suhe oma isaga, Pearli suhe isaga) ning suhe sõprade vahel ja mehe-naise vahel. Winnie minevik on tihedalt läbipõimunud sõbranna Heleni minevikuga ning see sõprus pole plekitu, kuid lõppkokkuvõttes vast seda tugevam. Mehe-naise suhet ehk siis Winnie abielu oma esimese mehe Wen Fuga vaadeldakse Hiina traditsioonide raamistikus — see on kriitika arranged marriage`i ja väga konservatiivsete perekondlike traditsioonide suhtes, kus paarimineku üle otsustavad enamasti vanemad, kus arvestatakse pigem rahandusliku seisu ja “oma näo” säilitamisega kui paariminejate tunnete või tahtmistega ning kus lahutuse saamine on ülimalt keeruline.

tankoogijumalaingliskeelnePilt, mille Winnie maalib oma eksabikaasast on võigas, kuid siiski usutav — on ju ka teada, et autori enda ema oli abielus vägivaldse mehega Hiinas. Üldjoontes on Winnie usaldusväärne jutustaja, kuid vahel paljastub tema erapoolikus või liialdamine, eriti Heleni (hiinapäraselt Hulani) suhtes: “/…/ just sel hetkel sai meie sõprus neli lõhet ja viis mõra. Seda tegi Hulan, ta purustas üksmeele meie vahel. /…/ tol päeval näitas Hulan mulle oma tõelist palet. Ta ei olnud see pehme melonipea, nagu ta kõiki uskuma pani. See tüdruk võis loopida teravaid sõnu, mis lõikasid niisama kiiresti kui nuga.” (lk 209). Mälestused on ju igal juhul subjektiivsed ning teised ei saa kunagi öelda, kuidas asjad tegelikult olid, nagu tõdeb ka Winnie ise. “Minu kõige õnnelikumad ajad, minu kõige hullemad ajad — need on asjad, mida mäletan ainult mina, mitte keegi teine. See on väga üksildane tunne.” (lk 241)

Winnie pole raamatus ainus hiinlanna, kes ettemääratud abielu tõttu kannatab ning tunneb, et teda koheldakse mööblitükina. Ent kui paljud naised püüavad põgeneda enesetapu kaudu, siis Winnie ei kaota — kogu oma elu tragöödias (ema hülgamine, kolme lapse kaotus, julm abikaasa, sõjakoledused, vangla, hirm jne — LOOTUST paremale tulevikule. Kui tema elus on seis, kus ta ei saa oma saatust muuta, siis muudab ta oma suhtumist. Ning tema kohanemisvõime ja meelekindlus saab tasutud päeval, mil ta armub Ameerikas sündinud hiinlasesse Jimmy Louiesse ning saab — pärast järjekordseid vintsutusi, loomulikult — selja taha jätta ahistava-alandava abielu Wen Fuga.

tanieluluguKui Pearl on oma ema jutustuse ära kuulanud, saanud teada tõe oma isa kohta ning suutnud avaldada tõe oma tervise kohta, käitub ema Winnie nagu ikka — hüsteeritseb, loobib nõuandeid ja etteheiteid. Kuid Pearlini jõuab järsku selgus: “/…/ma ei tahagi, et ta järele jätaks. Kummalisel viisil tundsin kergendust. Või ehk ei olnud see kergendus. Sest valu oli ikka veel alles. Ema rebis seda minema — minu kaitsekihti, mu viha, mu sügavamaid hirme, mu meeleheidet. Ta pani selle kõik oma südamesse, et ma viimaks näeksin, mis jääb järele. Lootus.” (lk 449) Ja hiina uskumustest tuttavast Köögijumala naisest — kes mehe sigadused alla neelab ja kõike vähimagi tunnustuse või tänuta talub — saab Proua Kurbuseta, “õnn, mis võidab kibeduse, ei ühtki kahetsust siin ilmas.” (lk 464)

P.S. Kellele pakub huvi, kui palju Tani teostes on autobiograafilist ainest, sellele võib abiks olla Sherry O`Keefe`i raamat “From China to America: The Story of Amy Tan”.

Annika Aas

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: