Lauri Sommer – Arbuusisuhkrus: kauguse kord

lauri sommer_ Lauri KulpsooNimekiri selles järjestuses, kui kaua on raamat minuga olnud:

Tove Janssoni „Muumipapa ja meri”,
Ottfried Preussleri „Krabat”,
Richard Brautigani „Arbuusisuhkrus”,
John Wyndhami „The Chrysalids”,
Aldous Huxley „Island”,
Yasunari Kawabata „Lumine maa”,
Juhan Jaiki „Võrumaa jutud I”.

On raamatuid, mis nagu sõnastaks lugeja hinge. Või mõnda selle „tahku”, ilmingut. Minu jaoks on yks selline Richard Brautigani „Arbuusisuhkrus”. Seal on jäädvustatud mingi fluidum, mis hipi-aegadel võimalusena õhus oli, aga vist väga harva kusagil kindlama kuju võttis. Nimetagem seda näiteks isepärase kommuuni atmosfääriks. Raamat ilmus viis aastat enne mu syndi ja see on väga tugevasti ajastu nägu, millesse mu hing seekord alla laskus. Mulle meeldivad tolle aja raamatu-kujundused, palju muusikat, riietumismoed ning hulk muudki. Selles on mingi utoopiline kodusus, mis raamatus on edasi antud väikeste jõgede ja arbuusipõldudega, forelliõli tarvitavate laterna-tega, mille valgel rahutu hing öösel jalutab, iDeathiga (paiga kummaline nimi pärineb yhelt konkreetselt viskimargilt, aga on yldistuseks laienenud), Peeglite Kujuga, kus paistab kõik ja palju, palju muuga, mis on liigendatud täpseteks, tihti musikaalseteks lauseteks ja nappideks peatykkideks. Brautigani biograaf William Hjortsberg on lausunud: „Et saavutada syytut häält, mida ta tolle raamatu jaoks tahtis, vähendas Richard oma sõnavara lapse lihtsuseni” („Jubilee Hitchhiker”, lk 218). Jah, syytus, otsesus. Ameerika zen. Psyhhedeelsus, kui soovite. Ja veel palju omadussõnu, mis siiski ei saa öelda kõike. On veel midagi teistsugust ja saladuslikult juhtuvat, mida tabab vaid geenius. Siin tuleb tunnustada tõlkija, õndsa Enn Soosaare lausestust. Ta suutis esile manada maailma, kuhu ta ise ei kuulunud, hoides eesti keeleski alles selle peegelliku lihtsuse ja lisades väikseid omapoolseid leide, tõlkides näiteks inglise keeles väga prosta make love eesti keelde kui „armastust jagama”. Endast erineva adekvaatne avamine näitab tõlkija suurimat professionaalsust. Saades originaalkeelse teose õnnelikuks omanikuks, leidsin, et selle laused on veel mõistatuslikumad ja mitmeid tõlgendusi lubavad. Näiteks sildade kivid, mis gathered from the distance and built in the order of that distance pole muidugi „mida kaugemalt korjatud, seda hiljem ehitatud”. Liiga mõistuspärane. See on yks taolisi lynki, mida iga tõlkija täidab, nagu oskab. Siin võiks olla ka „ehitatud selle kauguse korra järgi” või midagi taolist. Mis see kauguse kord on? Mõista-mõista. Brautigan pakub rohket edasimõtlemist. Kohtasin kord Rootsis norra kirjanikku Henning A. Bergsvågi, kes ytles, et tõlgib „Arbuusisuhkrut” juba viis aastat ning otsib veel ikka mõnele lausele seda õiget vastet oma keeles. Aga Soosaare töö on igal juhul väga ilus. Nagu ka see Loomingu Raamatukogu õhukese kaanega, kergelt hipiliku šriftiga, hõbeda ja lillaka pildiga väljaanne, mida võis kioskist osta pisikese myndi, 20-kopkalise eest. See on minu sissekäik Brautigani ja tema aega. Pole parata, et ma ei salli 2003. aasta väljaande kujundust, mis on ju iseendast lihtsalt tavaline kahetuhandendate visuaalirida (sõnasõnaline kaanepilt, palju fotosid teksti vahel jne), aga on kaugel autorist, kes oma raamatute kujunduse ja kunstilise teostuse eest kuni viimase kui i täpini hoolt kandis. Aga teos jääb, ehkki ta vormid muutuvad. Esmatähtis on raamatu ja lugeja kohtumine sel mõlema jaoks kuldlõikelisel hetkel, toimigu ta kellelegi siis kas või lugemisraamatu või e-raamatu kaudu. Las aeg võtab eri ilmeid, kui tahab.

brautiganarbuusisuhkrusPean ytlema, et ma pole kunagi pead vaevanud selle yle, mida see raamat „tähendama peaks”. Minu lähenemine on tunnetuslik, kaasa elav ja ette kujutav. See on kodune paik, mida olen juba yle kahekymne aasta ikka ja jälle kylastanud. Kunagi ei ole tekkinud tahtmist sinna mingeid teooriaid sisse lugeda. Ta on selleks piisavalt unikaalne, et teda tema enesena võtta ja osa saada mingist teadvuse ylekandest. Seal on ääretut, teistsugususe tekitatud hubasust ja lauseid, mida ei leia kusagilt mujalt. Rasked ja head asjad on väga orgaaniliselt koos ja inimesed suhtuvad teineteisesse kuidagi õigesti, otse. Iga mõjuv raamat tekitab ka omamoodi nähtamatu lugejate koguduse ja vahel olen sedagi tunnetanud – neil lehekylgedel on uidanud näiteks hipid, elava kujutlusvõimega folkloristid ja vabadusvõitlejad, hulkurid, kirjandusteadlased… Ja paljud seitsmekymnendate lõpu eesti noored. See oli neile tõeline oaas nõukogude tegelikkuses ja yhe, praeguseks poolsajandi vanuste ja vanemategi põlvkonna kultusteos. Aga ka minust kakskymmend aastat nooremad loevad seda ikka edasi ja kes teab, mida seal näevad nemad. „Arbuusisuhkru” olemasolu on õnnistus ja ma nuhutan taskuformaadis akvamariinse ingliskeelse väljaande lehti ning vaatan Pyha Richardit ja yht ta muusat selle kaanel ning vilksatan korraks Peeglite Kujus.tartulinnaraamatukogu100

Lauri Sommer

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: