Arne Dahl “Europa blues”

 “Päris tavaline see ei ole.”

Nii võiks kõlada hiljuti “Mirabilia” sarjas ilmunud Arne Dahli kriminaalromaani “Europa blues” alapealkiri. Just seda fraasi kasutavad omavahel korduvalt raamatu põhitegelased – rahvusvaheliste vägivallakuritegude uurimisrühma, nõndanimetatud A-rühma liikmed. Pole just päris tavaline politseinike keelepruuk? Aga A-rühm ei ole ka päris tavaline politseijaoskond. Esimest korda nägi see seltskond trükivalgust romaanis “Misterioso”, milles A-rühm formeeriti kogu Rootsi riigi politseijõude hämmingusse ajanud sarimõrvade lahendamiseks. Rühma liikmeteks on intellektuaal, jõujuurikas, naine, soomerootslane, immigrant ja mees, kelle põhisõnavaraks on käsklus “Pea lõuad” (Ellotška Štšukina läheks kadedusest roheliseks nagu “Europa bluesi” kaas) ja mida juhib mees, kellel on põiega probleeme. Kõik nad on oma senistes töökohtades võõrkehad ja kõik nad suudavad mõelda nö külgsuundades. Mitte just päris tavaline korrakaitseüksus, jah. Aga töötab. Edukalt. Edu, tõsi küll, võib mõista mitmeti, ja sageli on just eduka töö tagajärjed toonud kaasa ühe, mitme või kõigi A-rühma liikmete süümepiinu.Arne Dahl, författare (writer)

Praeguseks on eesti keeles ilmunud neli Arne Dahli kriminulli, kõik “Mirabilia” sarjas: “Misterioso” (2008), “Veresüü paine” (2010), “Koos mäeharjale mingem” (2012) ja nüüd “Europa blues”. Autori kodanikunime Jan Arnald all on “Nüüdisromaani” sarjas ilmunud ka romaan “Intimus” (2011). Dahli raamatud paistavad üha kasvavas rootsi kriminullide kuhjas välja ennekõike oma stiili, sõnakasutuse ja peene eetikataju poolest. Rühmaliikmete omavaheline suhtlemisstiil on segu halastamatust aasimisest ja sügavast hoolimisest, vääramatult tõsist tööle pühendumist tasakaalustatakse eraeluga, mis erinevalt paljudest teistest politseiromaanidest areneb köide-köitelt pigem paremuse poole. Eksistentsiaalne äng käib ühte jalga armastusega lähedaste vastu, ent armastust tuleb pidevalt juurde. Äng aga ei kao, sest heaoluühiskond on sellest justkui läbi imbunud, olgu selle põhjuseks siis probleemid või see, et probleeme ei ole. “Nii nägi läänemaailma elu välja – kerglane, kergesti elatav, kergesti seeditav, kergesti kepitav. Olemise talumatu kergus. Ameerika Eksistents Light. Keemiliste magustamisvahenditega, mis tapavad kiiremini kui päris suhkur.” (“Europa blues”, lk 248).

Vähemalt kaks probleemi, kaks kustutamatut vajadust jäävad aga tänapäevainimesele ikka: raha ja seks. Selles raamatus on kõne all see teine. Seksi saamiseks on rootsi kriminullides enamasti kaks võimalust: intsest ja prostitutsioon. Selles raamatus on kõne all see teine.

Prostitutsioon.

dahleuropabluesÄrge saage valesti aru. See sõna ei tähenda lahket naisterahvast külaserval, kelle juures külapoisid järgemööda meheks saamas käivad. See tähendab halastamatut, üle terve mandri haarduvat äri, kus tehakse rahaks Ida-Euroopast pärit varatute ja peretute naiste elunatuke – nad kurnatakse kiiresti läbi ja visatakse siis minema. Nii kaudses kui otseses mõttes. Mehed, kes seda äri juhivad, ei pea naisi inimesteks, vaid töövahenditeks. Ja ärgem tehkem nägu, et see meid ei puuduta. Pruugib vaid välismaale sõita, ja iga kord, kui passikontroll heidab teile veel ühe pilgu, kui teie päritolumaast kuuldes öeldakse teatud toonil “aa”, jõuab see pärale – enda meelest võid ju olla aus turist või konverentsile suunduv teadlane, kellegi jaoks oled sa ikkagi automaatselt “Vene hoor”.

Kuid ükski rõhumine ei kesta igavesti. Varem või hiljem saabub kättemaks. Kättemaks on selle romaani žanr, juhtmotiiv ja aluspõhi. Ning sellest tekivad uued küsimused: millal ületatakse kättemaksu piirid? Millal väljub vägivald kontrolli alt ja mis siis saab? Millal tuleb “silm silma, hammas hamba vastu” asemele “kõigil silm välja, kes ette jäävad, ja hambad takkajärele”? Jne. Ei pääse siin sellestki ammusest tõdemusest, et ükski sõda ei lõpe oma lõpuga. Ja et igasugune neutraliteet on vaid sama õhuke kui nahk oimukohal.

Aga aitab. Lugu, mis algab loomaaia ahmipuuris ja lõpeb  Toscana viinamarjaväljade vahel, on piisavalt põnev ja hästi kokku kootud, et väärida hea kriminulli nime. Palun järge. Vahest mitte enne kui aasta pärast, aga siis küll. Ja Enno Turmeni tõlge on suurepärane. Täpselt õige toon, täpselt sobiv sõnavalik. Üksainus etteheide kirjastusele: polnud mingit vajadust jätta pealkirjas Europa Euroopaks muutmata. Selleks pole sisulist vajadust – raamatus on küll tähtsal kohal kreeka mütoloogia tegelased, kuid mitte neiu Europe, vaid hoopis kurjakuulutavamad olendid. Ja elektronkataloogist on seda raske üles leida. Aga see on ka ainus norimine. Lõppude lõpuks ei ole see ju päris tavaline kriminull.

Tiina Tarik

Arne Dahli pilt on pärit siit.

One response to this post.

  1. Posted by Tiina Tarik on 25 jaanuar 2016 at 11:07

    2015. aasta lõpus ilmunud järjekordne köide Arne Dahli A-rühma tegemistest, “Suured veed” tegi korraga rõõmsaks ja kurvaks. Kurvaks seetõttu, et senine sarja tõlkija Enno Turmen 2014. aastal meie seast lahkus, rõõmsaks seetõttu, et Mari Jesmini tõlge haakub eelmistega väga hästi. Lugu ise viib sammuvõrra A-rühma senisest “omailmast” välja ning teeb järgmise raamatu ootamise põnevaks.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: