Joel Haahtela “Elena”

haahtelaelenaMõnes mõttes on Soome kirjaniku Joel Haahtela (s.1972) äsja eesti keeles ilmunud lühiromaan “Elena” (2003, e.k. 2013, tõlk. Hille Lagerspetz) selline teos, millest ei tohikski kirjutada — kindlasti mitte sisukokkuvõtet. See oleks justkui püüd kirjeldada lumma, mis võib aga kirjeldamise käigus kergesti koost laguneda… Ka raamatu eestikeelse tõlke esitlusel, mis toimus Prima Vista raames Tartu Kirjanduse majas 10. mail, tunnistas autor, et oli maruvihane, kui Helsingin Sanomat avaldas tema raamatu lühikokkuvõtte.

Kes on lugenud Haahtela “Liblikakogujat” (e. k. 2012), sellele on kirjaniku kirjutamisviis juba tuttav — aeglaselt kulgev, mõtisklev-mõistatuslik, alles raamatu lõpu poole vastuseid andev, ohtralt nö aforisme sisaldav kaunis lugu. Raamat kui impressionistlik maal: “Sel nädalal on kõik nii nagu enne. Ma panen Elena väikestest tükkidest kokku, võtan tema naeratuse, sammude kaja, tähed paberil, kingade piirjooned pärast vihma. Õhtuti ma räägin temaga, aga kõrvaltuba on kinni ja tühi.” (lk 35-36)joel haahtela

Pean tunnistama, et mida vanemaks saan, mida rohkem raamatuid läbi loen, seda rohkem hindan just sellist minimalismi, napisõnalisust, viimistletust, mis iseloomustab ka Haahtela stiili. Autor väidab, et Soomes mehed tema raamatuid ei loe, just nende lüürilisuse, melanhoolsuse tõttu, selle tõttu, et nad erinevad totaalselt Soomes valdavast padurealistlikust “inseneriromaanist” (Heidi Iivari termin). Raamatu sündmustik—nii palju või vähe kui seda on — ei toimugi Soomes (esitlusel möönis autor, et linnakirjeldustes oli tal mõttes Krakow).

haahtelaliblikakogujaSamas ei ole “Elena” sugugi mingi “tüüpiline” armastuslugu. Kui proovida natukenegi raamatu sisu iseloomustada, ilma seda liigselt paljastamata, siis tegeleb seegi Haahtela teos mingi otsinguga, rännakuga, ning melanhoolsest alatoonist hoolimata ei ole see masendav, lõpus saabub siiski lahendus. Kuna autor on ise psühhiaatria haridusega ning psühhiaatrina ka töötanud, siis tegeleb ta oma raamatutes pigem tegelaste sise- kui välismaailmaga. Ja see lummab — vähemalt mind. Isegi kui alguses midagi kripeldab või häirib, siis järk-järgult loksub kõik paika. Põhiteemadeks võiks pidada vast mälu, mälestusi, aega, leina ja sellest üle saamist: “Me kulgeme läbi aastate ja leiame end mälestustest, mis saavad tõeliseks nagu tõelisus ise. Ja kas lõpuks ei tõmbugi kõik kokku ainult üheks hetkeks, kus on kõik, mida oleme tahtnud ja millest oleme ilma jäänud?” (lk 30). Ootan huviga Haahtela teiste raamatute eestindamist—juba käesoleval aastal pidavat ilmuma järgmine tõlge.

Annika Aas

Joel Haahtela pilt on pärit siit.

Advertisements

One response to this post.

  1. […] Lugemissoovituse blog […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: