Thomas Hettche „Isade armastus“

Thomas Hettche hiljuti eesti keeles ilmunud romaan “Isade armastus” (“Die Liebe der Väter”, 2010) on üllatavalt mitmekihiline ja mõjub värskelt juba teema poolest, mis on küll argipäevast tuttav, aga vähe käsitlemist leidnud. Nimelt tõstatab Hettche romaanis aktuaalse ja valusa teema – ta kirjeldab ühe isa kohati meeleheitlikke katseid leida kontakti ja lähedust oma teismelise tütrega, keda kasvatab ema. See on lugu isast, kes tahab olla hea isa, aga see ei tule hästi välja.

Luhtunud suhte tõttu perest eraldi elav Peter on saanud tütre kasvatamisel osaleda episoodiliselt, ema soovidest ja tujudest sõltuvalt, sest paar ei ole ametlikult abielus olnud ja Saksa seaduse järgi oli (tänaseks on seadust pisut kohendatud) isal võimatu saada hooldusõigust, kui ema oli sellele vastu. Nii on lapsest on saanud vanemate omavahelise võimuvõitluse objekt.

Isa ja tütre ühisest talvepuhkusest Põhjameres asuval Sylti saarel kujuneb tõsine katsumus, mis paneb proovile mõlema armastuse. Pinget kruvib saarel viibijaid haaranud tormi- ja tõusuveeootus ning lugejat kummitav kahtlus, et ema ja tütar jutustaksid teistsuguse loo. Selline on loo lühike sisukokkuvõte.

Tegelikult pole romaan üksnes oma tütre armastuse eest võitleva isa lugu, vaid päris veenev psühholoogiline portree. Hettche portreteerib tasakaalust väljas, segaduses ja haiget saanud keskealist meest. Sel mehel ei ole vedanud lähisuhetes, tema elukutse (suure kirjastuse reisiv müügiesindaja) on perspektiivitu ja määratud hääbumisele. Ta on õnnetu ja oma õnnetuses on saanud temast paras egotsentrik, kes oma vihas ja haavatavuses ei näe enam teist poolt. Ka teismelist Annikat suudab autor päris usutavalt portreteerida.

Romaanile lisab köitvust tegevuspaik – Põhjameres asuv Sylti saar, saksa kultuurieliidi kultuskoht, kuhu igal suvel siirdutakse. Võib-olla kohtab ligilähedast miljööd kõige lähemal Kura säärel Nidas, aga võrreldes Sylti saarega on Nida kindlasti unine paik. Hettche viib lugeja mõõnarannale ja luidete vahele mitte suvitushooajal, vaid aastavahetusel kui lõõtsub tuul ja maa on härmas, paneb saare külalised tormiootele, jutustab saarega seotud legende ja kirjeldab traditsioone. Aastavahetuse sandipotijooksust olete varem kuulnud?

Hettche üks lemmikteemasid on raamatukultuur ja seegi on „Isade armastusse“ tugevalt sisse põimitud nagu ka saksa keskklassi mentaliteedi kirjeldus. 156 lehekülje kohta päris palju, kas pole?

Ja kui Hettche vastu huvi on tärganud, tasub lugeda Akadeemia maikuu numbris ilmuvaid Hettche esseesid „Kooljamägi“ ja „Papüürused“.

Linda Jahilo

Thomas Hettche pilt on pärit siit.