Hannes Varblane – Lugemissoovitus

hannes varblane kelle omaPole olemas tänuvääritumat tegevust kui soovitada raamatuid. Juba keskkoolipäevil ei suutnud ma lugeda kohustuslikku kirjandust. Lugemine mulle üldiselt meeldib ja ma loen suhteliselt palju, aga kui mult on tellitud mingisuguse raamatu arvustus, siis ma lükkan selle raamatu lugemise, kirjutamise enamgi veel, viimsele hetkele. Sundus häbimärgistab minu jaoks raamatu. Raamatuid tuleb lugeda samasuguse vabadusega, nagu nad on kirjutatud. Igale inimesele on loodud oma raamat ja vastupidi. Ei ole olemas halbu ja häid raamatuid, tihtipeale on halbadest raamatutest nagu halbadest filmidestki rohkem õppida kui perfektselt teostatud tipptaiestest. Kirjutajale on raamatulugemine hoopis midagi muud kui tavalugejale. Samas annavad raamatukogud vabaduse valikuks. Valikuks igaühe jaoks. Sest inimene loeb erinevas vanuses erinevaid raamatuid, loeb erineval aastaajal erinevaid raamatuid, erinevad raamatud sobivad talle koidikul lugemiseks, täiesti teised loojakul lugemiseks. Eharaamat pole aoraamat, veel vähem keskpäevaraamat. Vihmase ilma raamat ei ole lõõskava päikese all lugemiseks. Ent üks on kindel – raamat peab olema alati kättesaadav. Seetõttu käivad mulle närvidele ajukääbikuist pisihinged, kes hakkavad määrama, mida meie raamatukogud peavad sisaldama ja mida mitte. Ma tean väga väheseid asju täpselt, aga ühte asja tean ma täpselt – see, kes hakkab koostama keelatud ja lubatud raamatute nimekirju, see, kes hakkab koostama index librorum prohibitorum’it või erifonde, hakkab peagi raamatuid põletama. Ja see, kes hakkab põletama raamatuid, hakkab peagi põletama inimesi. Ja selliseid ajukääbikuid tuleb karta ning nendega tuleb midagi õigel ajal ette võtta. Hitleri ja Stalinigagi oleks pidanud midagi õigel ajal ette võtma, sest vaimse kärbumise oht ähvardab meid enam kui keemiarelv.

lowryvulkaanijalamilAga nüüd siis raamatusoovitus. Ma olen oma elu jooksul lugenud nii palju raamatuid, et hakata neist midagi eraldi välja tooma on ilmvõimatu. Habemeudemes noorukina lugesin ma üht, nüüd, raugaeas, paljuski teist. Muidugi on raamatuid, mida tuleb lugeda korduvalt. Kunagi ütles mulle Linnart Mäll: „Mis jama, Varblane, sa loed kaasaegset kirjandust, äkki loed sa ajalehti ka?! Lugeda tuleb ainult klassikat, baastekste.” Mõnes mõttes oli tal õigus. Nendes tekstides on olemas peaaegu kogu kirjandus. Lõppude lõpuks on olemas ainult umbes kümme süžeed, millest kirjutatakse. Aga ma kahjuks elan selles maailmas. Senini veel. Ja seetõttu pean ma lugema ka seda, mis parajasti kirjutatakse. Eesti kirjandust loen ma väga vähe. Tõelise kirjanduse kontekstis lahustub meie kirjandus olematuks, ükskõik kui mõõdutult me teda ülistaksime. Seetõttu võin ma rääkida vaid oma viimasest lugemiselamusest. Selleks oli Malcolm Lowry „Vulkaani jalamil”. Erkki Sivoneni tõlkes ja särava järelsõnaga üllitati see raamat eesti keeles 2009. aastal (kirjastus Eesti Raamat). Kunagi oli meil Toomas Raudamiga arutelu, kas on õigem läbi lugeda antoloogia printsiibil paljudelt autoritelt üksikteoseid või lugeda ühte autorit ja siis kõik, mis ta kirjutanud on. Näiteks kogu Faulkner või kogu Tšehhov. Lõppjärelduseni me ei jõudnudki, võib vist nii või naa. Malcolm Lowry kirjutas oma lühikese elu jooksul üsna vähe. Eesti keeles on peale romaani „Vulkaani jalamil” ilmunud veel „Mereromaani” sarjas „Sügavsinine meri” , ära võiks märkida veel novellikogu „Võta meid kuulda, oh Issand, kes sa oled taevas” („Hear Us O Lord from Heaven Thy Dwelling Place”) ning romaani „Pime nagu haud, kus mu sõber puhkab” („Dark as the Grave Wherein My Friend is Laid”), siis veel kirjavahetus ja üks luulekogu. Nii et pole palju. Lowry, kes tappis enda kurjakuulutaval 47. eluaastal nagu nii mõnigi teine literaat (Juhan Viiding, Marina Tsvetajeva jt), toodangu jõuab läbi lugeda küll. Tegelikult tahtis Lowry kirjutada suurejoonelise triloogia pealkirjaga „Lõpmatu teekond” („The Voyage That Never Ends”), ent sellega hakkamasaamiseks jäi ta elu liig lühikeseks. 71-aastane Bob Dylan tuuritab juba mitmekümnendat aastat ringi lavakavaga, mida ta nimetab Never Ending Tour’iks. Õnneks on talle rohkem aastaid antud.

Kirjanduses ei ole edetabeleid, aga Lowry, kelle tegelikult biitnikud avastasid ja oma õpetajaks võtsid, romaan „Vulkaani jalamil” on mingis nimistus sajast 20. sajandi parimast romaanist 11. kohal. Minu jaoks oli see kunagi inglise keeles vägagi mõjuv teos ja pean ütlema, et nüüd, mil ma lugesin selle läbi eesti keeles, ei jäänud tõlge oma mõjult originaalile alla. Mul on väga hea meel, et see tõeline modernromaan on nüüd eesti keeles olemas ja meile kättesaadav. Lugege ja te saate aru, et armastusest ja joomisest võib kirjutada ka selliselt. Ja kui teil aega üle jääb, siis lugege vene luuletajaid, lugege Blokki, Ahmatovat, Mandelštami, Tsvetajevat, Pasternakki, Brodskit, ja lugege mitte ainult nende luuletusi, vaid ka proosat, esseistikat, päevikuid, kirjavahetust, raamatuid nende kohta. Ainult et lugege originaalis. Mind on alati saatnud suured luuletajad, venekeelsed eriti. Isegi Nabokovi luulet tasub vene keeles lugeda. Aga lugege seda, mis te ise parajasti tahate, seda, mida ütleb teie meel, keel ja lugemusest sündind lugemisoskus. Sest iga raamat haagib endaga teise raamatu, iga raamat on tegelikult lisa teie isiklikule võrdlevale kirjandusteadusele, iga läbiloetud raamat tugevdab lugeja taustsüsteemi, täiendab seda lõputut maailmavaatelist mosaiiki, mille annab meie käsutusse kirjandus, ka non-fiction. Ja ei maksa kunagi unustada Borgese sõnu, kes ütles kusagil midagi sellist, et kirjaniku suurimaks saavutuseks pole mitte tema raamat, vaid tema lugeja. Lugege, sest valik on teie ja vastutus ka. Vastutusest pole siinilmas pääsu. Me peame omaks võtma kõik oma tegude tagajärjed, ka need, mis meile ei meeldi. Aga vähemalt valik on meie.tartulinnaraamatukogu100

Hannes Varblane

Hannes Varblase pilt on pärit siit.

 

4 kommentaari

  1. Posted by krin on 1 aprill 2013 at 13:05

    Tere
    Ma arvan, et Teie ei peaks vastu võtma tellimusi raamatu kriitikaks.

  2. Posted by sulepuru on 1 aprill 2013 at 13:47

    See tellimuse vastuvõtmata jätmine oleks suur kaotus lugejale, mulle on Hannes Varblase arvustused ikka meeldinud.
    T.S.

  3. Värb on hea.

  4. Posted by Toomas Raudam on 2 aprill 2013 at 11:05

    sõbral on õigus. nagu alati. ise pean ka neid igaaastaseid kirjanike raamatukogutuure samasuguseks pähemäärimiseks ja edevuse laadaks, kus ma ise kaubelda ei soovi. sellega ei taha ma midagi halba öelda raamatukogude kohta, ilmselt pole selles midagi taunitavat, kui lugeja kirjanikku oma silmaga näha tahab. tõeline ja tõsine lugemine on ja jääb siiski sügavalt sisemiseks, soovitusi mittesallivaks.
    Toomas Raudam

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: