Roddy Doyle “Paddy Clarke hahahaa”

DoyleeestiKuigi eestlastel ja iirlastel olevat justkui “Euroopa perifeerias elava kahe pikka aega rõhutud väikerahva ühine üdi” (Tanel Jonas, Sirp 01.02.13, lk 22) ning Eestis on väga levinud Iiri näitekirjanduse lavastamine, on minu arust teenimatult vähe tähelepanu pälvinud Iiri romaani-, näite- ja lastekirjanik Roddy Doyle. Mina aga ei saa jätta temast kirjutamata, sest tema “Paddy Clarke Ha Ha Ha”, mis ilmus 1993 (e.k. 2009, tõlkinud Riina Jesmin) ning võitis ka Bookeri preemia, on üks mu suurtest lemmikutest.

Teose tegevus toimub 1968. a. ühes Dublini põhjapoolses töölisklassi eeslinnas, mida Doyle nimetab Barrytowniks ning mis on ka Doyle`i kuulsa Barrytowni triloogia (“The Commitments”, “The Snapper”, “The Van”) asupaigaks. Lühidalt öeldes on see lugu ühe abielu lagunemisest edasi antuna 10-aastase poisi Patricku ehk Paddy silme läbi. Mõnes mõttes võibki öelda, et see on väga poistekeskne lugu, sest suurem osa tegevustest kirjeldab poiste ettevõtmisi, suuremaid ja väiksemaid pättuseid ja tapluseid, kohati lausa ehmatavaid kiusamisi—kuid kõigest sellest kajab läbi kuulumise- ja enesekehtestamise vajadus. Ühest küljest on selline käitumine omane vist enamikule selleealistele poistele, teisest küljest on nende käitumine kindlasti mõjutatud üsna vaesest katoliiklikust töölisklassi taustast. Liigutav on Paddy soov oma vanemate abielu päästa ning tema armastuse-vihkamise segune suhtumine oma nooremasse venda; samas mainitakse pere nooremaid lapsi, õdesid, vaid põgusalt.

doyleinglis2Kõige rohkem meeldib mulle selle raamatu puhul stiil — Doyle kasutab ohtralt dialoogi ning seetõttu on kriitikud nimetanud tema stiili ka “filmilikuks” (jah, tõsi, Doyle on ka filmistsenaariumeid kirjutanud). Just dialoogid annavad nii ehedalt edasi 10-aastase mõttemaailma, jättes samas paljugi ridade vahelt lugemiseks. Stiili lakoonilisus, mida mõned kriitikud on Doyle`ile ette heitnud, kõlab — eriti originaalis — minu meelest omamoodi poeetiliselt (“There must have been a reason why he [dad] hated Ma. There must have been something wrong with her, at least one thing. I couldn´t see it. I wanted to. I wanted to understand. I wanted to be on both sides. He was my Da.” 258-259). Lugeja saab ainult aimata ja oletada, mis ja miks siis tegelikult Paddy vanemate vahel toimub, ehkki aeg-ajab paneb 10-aastase mõistmis- ja sõnastamisvõime lausa hämmelduma: “Ma tahtsin, et ta [noorem vend Francis] räägiks, sest mul oli hirm. Teeseldes, et kaitsen teda, olin tahtnud teda enda läheduses hoida, muret jagada, koos temaga kuulata; sellele [vanemate tülitsemisele] lõppu teha või ära joosta. Ta teadis: mul oli hirm ja ma tundsin ennast üksildasena, rohkem kui tema.”(lk 266)

Doyleinglis1Hoolimata spetsiifilisest aja- ja kohamääratlusest ning tollele ajale iseloomulikest sotsiaalsetest probleemidest, mis teosest läbi kumavad, on raamatu teemad siiski universaalsed — pere- ja sõprussuhted, valu ja rõõm, kasvamisraskused, maailma avastamine, armastus ja vihkamine, läheduspüüd. Neile, kes vähegi inglise keelt valdavad, soovitaksin raamatut lugeda originaalis.

Annika Aas

Advertisements

One response to this post.

  1. […] Raamatust „Paddy Clarke hahahaa” (e.k. 2009; tlk. Riina Jesmin) saab pikemalt lugeda siit. […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: