Kui ilutulestikust ja kvantiteethuumorit esindavatest telesaadetest tuhmunud silmanägemine tasapisi taastuma hakkab ja vereringet jälle ka muuks kui vaid seedimiseks jagub, võib viimaks teleka kinni klõpsata ning raamatulugemise üllast kunsti meelde tuletama hakata. Esialgu piisab paarist õhemast luulekogust, aga kui vaimline tervis seda lubab, siis aasta teisel või kolmandal nädalal võib juba mõne kopsakama proosatellisega jõudu katsuda.
Siin siis mõned soovitused neile, kes ennastsalgava meeleparanduse teele on asunud ja inimkonna lõpliku loomastumise sel viisil pisut edasi lükkavad. Kõigepealt, nagu lubatud, veidi poeesiat.
Kiidetud ja pärjatud hämaramast hämarama novellisti Mehis Heinsaare 2009. aastal ilmunud luulekogu “Sügaval elu hämaras” on üks tihe ja hoolega vormitud raamat, mis kannatab ja tasub mitmekordset ülelugemist. Katseta seda helge tuju ja ilusa ilmaga värskes õhus ning proovi võrdluseks maadligi meelega koledas kõrtsinurgas – saad kaks täiesti erinevat, aga võrdselt maitsvat lugemiselamust. Arne Maasiku fotod võsapusadest annavad tekstile koheva garneeringu veel pealekauba.
Eesti kaasaegse luule käilakoletis Jürgen Rooste sai lõppenud aastal maha kahe tõsise luulekoguga. Raske ütelda, kumb neist suurem kunst või mahlasem lugemine on. Nii “Higgsi Boson” kui “Lugulaul jääkarudest” sisaldavad, vaatamata õheldasele köitele, rohkem tähendussõnu ja teravasti kätte ning südamesse lõikavaid sõnumeid kui mõnigi burgeripaksune romaan või elulooheietus. Kellele džässisugemetega räpirütm ja ühiskonnakriitika, kellele tumemeelne isamaalisus ja kõlav keelemäng, kellele armastus ja argimütoloogia – midagi leiab siit iga luulevõimeline eestimaalane. Jah, isegi religioossust ja eepilist heitlust on mõlemasse kogusse paraja südametäie jagu kaasa kaanetatud.
Et asjad maailmas korralikult tasakaalus püsiksid, on kõigi kirjanike pealik Karl Martin Sinijärv üllitanud üle mitme-setme aja ja sõja täiesti klassikaliselt kokkuklõpsuvas rütmis ja riimis kirjutatud koraanisarnaste kaantega luuleraamatu “Sureliku muuga”, alampealkirjaks: “Üdiklubilaule ja muid poeese”. Kõlab kui ootamatult süvakultuuristunud telepoe formaat, aga tegelikult toimib kogu kui tervik ja ses sisalduvad tekstid ka täiesti iseseisvalt, ilma et telepelglikum lugeja saatest “Jüri Üdi klubi” eelnevalt undki oleks pidanud nägema. Hea ja vaimukas, vormilt mänguline, aga sisult salamahti sügav, kohati kiusuks didaktilinegi – see raamat peaks võrdse vahedusega niitma nii nooremat kui ka vanemat ja paadunumat lugejat.
Enesekindlamatele polüglottidele julgen lisaks soovitada veel Jaan Kaplinski suurepärast võrokeelset kogumikku “Taivahe heidet tsirk”, kus lisaks klassiku enda uuemale luulele pipraks sappa lisatud tema lõuna-eestindused hiina luuleklassikast. Kaplinski tõestab oma tsirgundusega taas kord, et murdekeelne luule ei võrdu vemmalvärsi ega rahvalauluga – Lõuna-Eesti mägedes varitseb salatulena sambla all keel, milles on nii väge kui filosoofiat, ehedast poeesiast kõnelemata.
Ja kui luule ilusasti läbi loetud ja ohtliku jaanipäevani veel hingamiseaega on jäänud, võib ette võtta Meelis Friedenthali rootsiaegset Tartut tegevustandrina kasutava romaani “Mesilased” või Tiit Aleksejevi esimest ristisõda lahtimõtestava triloogia kaks esimest osa. “Palveränd” ja “Kindel linn” on nende pealkirjad. Sest natuke ajalugu koos ajatu humanismiga kulub meile kõigile karusmarjaks ära. Päriselt kah!
Asko Künnap
luuletaja, disainer
Asko Künnapi pilt on pärit Wikist.
Lugemissoovituse blog 