François Mauriac „Ohvritall“

Müüdid võivad väljendada tõde

mauriacohvritallFrançois Mauriac on eesti keelde tõlgitud kirjanduses meile tuttav nii mõnegi tähelepanuväärse teosega. Mauriac on kuulus oma katoliikliku maailmavaatega; see on mõnes mõttes põhjus, miks valisin arvustamiseks teose „Ohvritall“ – minu arvates on must-valge mõtlemine kirjanduses sünnitanud palju nii kaunist, et elus sääraseid seiku, kokkusattumusi ja müütilisusest läbiimmutatud sõnu kogeda-kuulda pole võimalik.

„Ohvritalle“ on peetud Euroopa “Idioodiks”. Mõlemad teosed kannavad endas kristliku utoopia ideed – ligimese armastusel põhinev ühiskond. Xavier kujutas endast Jeesust, nii nagu ka Lev Mõškin. Xavieri käitumine sisaldas endas tohutul hulgal evangeeliumi seadusi – armastada inimest, andestada ning mõista, anda ära kõik vaesemale. Vaen on temas üksnes Jeani suhtes, arvatavasti sümboliseeris viimane Jeesust kiusavat Saatanat, Xavieri vestlused ja kokkupuuted Jeaniga olid justkui Jeesuse kõrbekiusatus. Tegelikult on sõna ’vaen’ kasutamine vale – pigem oli see hirm, kummastus, tunne, mis sundis teda Jeani juuresolekul kapselduma ja sisse lülitama kaitsemehhanismi. Jean tekitas temas vastakaid tundeid, kuna oli siiski inimene ja ainus, keda ta mõista ega armastada ei suutud. Minagi ei mõistnud Jeani lõpuni – ma ei saanud aru, mida täpselt ta Xavierist ootab. Teose lugemise lõpetades sain siiski aru, et Jeani sõnad, näiteks „Meie tõeline elu algab homsest“, olid kirjaniku kunstilised pinget ülalhoidvad nöörid.

See, et Xavier otsustas seminari mitte minna oli võrdväärne Jeesuse vabadusega, sest Jeesus ei kuulunud samuti kiriklikes institutsioonidesse. Mõlema puhul oli olulisem sõnad, mida nad rääkisid ja teod, mida tegid, mitte kiriku kuld ja kard. Mässumeelsus kristlike formaalsuste vastu peegeldus Xavieri ja Baluzaci küree vestlustes. Viimane kandis endas ka uskumatuse sümbolit: “Teie vanuses inimene küsib ja vastab, ning usub, et see on Jumal, kes kõneleb. Inimene ei tea, et pole kedagi.” Mõne võrra raskem on mõista Dominique’ tegelaskuju, kellesse armumine tekitas peategelases sarnaselt Jeaniga kaksipidiseid tundeid – äng, valu ja samas selle sooja inimliku (raamatus nimetatakse seda poisilikuks) tunde uudsus ja ilu. Jean võrdles teda Ganymdesega, kes oli teadupoolest peajumal Zeusi homoseksuaalne ilusaim surelik armuke. Roland, Jeani ja Micheli ajutine hoolealune, kelle nad plaanisid lapsendada, kuid kellest nad tüdinesid nagu lapsed tüdinevad mänguasjadest, oli vaeste ja nõrgemate kehastus, keda kristlus armastama õpetab. Kristlus on äärmiselt humaanne õpetus ning pidi oma tekkeaegadel pakkuma lohutust vaestele ning seda sama peaks “Ohvritalle” lugeja nägema.

mauriacTeos on nii sügavamõtteline ja tekitab neid nn suuri eksistentsiaalseid küsimusi, näiteks mis on usk. Usk on kõige loodu olemus ja nähtamatute asjade olemasolu tõestus, ütleb Paulus (Hb1:11). Usk on lootus mingile käitumisviisile, mida käies kannatus kaob ja eeldatakse, et see kaob lõplikult. Usu vundament on – püsiv õnnelikkus on võimalik. Sellele on loodud müüdid, religioonid, palvused, kirikud jpms. Ja ka Piibel. Johannese raamatus on öeldud: “Jumal ei ole oma poega läkitanud maailma, et ta maailma üle kohut mõistaks, vaid et maailm tema läbi päästetaks!”. Jeesuse surm pidi päästma maailma. Xavieri surma läbi päästeti „Ohvritalle“ tegelased.

Eva Elise Oll
www.vanaraamat.ee

Francoise Mauriaci pilt on pärit siit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: