Jean-Louis Fournier „Issi, kus me lähme?“

Jean-Louis Fournier (sünd. 1938) on prantsuse kirjanik, humorist ja telerežissöör. Tema kõige kuulsam raamat on „Issi, kus me lähme“, millest kujunes Prantsusmaal 2008. aastal bestseller ning mis samal aastal pärjati Femina kirjandusauhinnaga. Sel aastal ilmus see teos Loomingu Raamatukogu sarjas Indrek Koffi tõlkes.

Raamatus jutustab Fournier oma kahest pojast, Mathieu’st ja Thomas’st, kellel mõlemal on sügav vaimne ja füüsiline puue. Kuigi tegemist on väga raske teemaga, siis ometi suutis autor sellest mõnusa, tihti ka väga mõru huumori kaudu rääkida. Päris raamatu alguses ta kirjutab: „Kui räägitakse puuetega lastest, siis tehakse selline nägu pähe, nagu käiks jutt mingist katastroofist. Ma tahaksin ometi kord püüda teist rääkida, naeratus näol.“ (lk 5). Ja naeratus näol lugesin ma seda kurbnaljakat raamatut. Üheltpoolt ajasid mind muigama autori (enese)iroonilised märkused, mis sageli olid nii tabavad ja üsna karmid. Küllap nii mõnelgi võib tekkida õigustatud küsimus, kas niimoodi võib puuetega lastest kirjutada. Kuid sellele vastab autor oma teoses järgmiselt: „Kas sul häbi ei ole, Jean-Loius, ise oled isa ja naerad oma kahe põnni üle, kes ei saa ennast kuidagi kaitsta? Ei ole. Ega ma neid siis sellepärast vähem ei armasta.“ (lk 30). Ja teine põhjus, mis tõi mulle naeratuse näole, oligi see südamlikkus, kuidas autor tegelikult oma poegadesse suhtus. Ta võib küll irooniliselt märkida, et kui sul on kaks puuetega last, siis oleks sind justkui ilmatu suur häda tabanud: „Mängisin geeniloteriid ja kaotasin“ (lk 98), kuid teisalt räägib ta oma lastest suure armastuse ja hoolivusega: „Teie, mu pisilinnukesed olete palju liigutavamad“ (lk 35). Kuigi autor teeb oma poegade üle rohkelt nalja, siis tegelikult ei naera ta sugugi nende üle: „Anna andeks, Mathieu. Ega mina ka süüdi ei ole, et mul sellised mõtted pähe tulid. Ma ei tahtnud ju sinu üle naerda, pigem ikka iseenda üle. Tõestada, et ma suudan oma õnnestuse üle nalja visata.“(lk 56). Oma huumori kaudu tahab ta samuti näidata, et sellises olukorras ei pea erakordselt masendunud välja nägema, vaid et ka nali ja naer on lubatud: „Puudega lapse isal peab surnumatja nägu peas olema. /– / Mina olen tihti viisakuse vastu eksinud“ (lk 25). Kuigi ta jutustab ausalt olukorra lootusetusest, siis ometi oskab ta sealjuures märgata naljakaid ja toredaid hetki.

Ja nõnda seisnebki selle raamatu võlu selles harukordses jutustamisviisis, mis on parajal määral nii naljakas, traagiline kui ka südamlik.

Kadri Reimand

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: