Airika Harrik “Iseenda laps”

2011. a. lõpus ilmunud esikromaan verinoorelt, 16-aastaselt koolitüdrukult üllatas mind lugemisel meeldivalt sellega, et jäänud sugugi alla teismelistele mõeldud tõlgitud fantasy-raamatutele. Autor on kuhjanud oma teosesse kokku kõik selle žanri “kohustuslikud” elemendid: ajarännud, head ja kurjad müstilised olendid (kuu-hundid, golemid, vaimud, Ülemiste Vanake!) ja nendevahelised sõjad ning romantilise  love-story – kuis saakski üks noore tüdruku kirjutatud ning teistele noortele tüdrukutele kui peamisele sihtgrupile loodud teos viimaseta läbi!

Nii et vastukaja ilmunud teosele on isegi rohkem kui mõne juba vanema, staažikama ja nimekama autori raamatule.

Soovitan minagi raamat läbi lugeda kõikidel, kes vähegi “taluvad” praegu moes olevat ulmeliste elementidega noortekirjandust ning keda huvitab kirjutajate uue põlvkonna tulek. Lugedes tekkis mul igatahes mõte, et kui meil leidub nii noori, andekaid ja innustunud kirjutajaid, siis nutt ja hala eesti ilukirjanduse peatsest väljasuremisest on ülepingutatud.

Ja veel tekkis teinegi mõtteke – miks mitte soovitada seda eakaaslase kirjutatud raamatut koolide lugemisnimekirjades pedagoogist (olgugi et endise punkari) moraliseerivate Anni-lugude asemele? Sellele “patusele” mõttele ootan kommentaare!

Ülli Tõnissoo

Advertisements

One response to this post.

  1. Posted by Etu on 23 jaanuar 2014 at 13:37

    Olen seda lugenud … VÄGA HEA raamat ;)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: