Airika Harrik “Iseenda laps”

2011. a. lõpus ilmunud esikromaan verinoorelt, 16-aastaselt koolitüdrukult üllatas mind lugemisel meeldivalt sellega, et jäänud sugugi alla teismelistele mõeldud tõlgitud fantasy-raamatutele. Autor on kuhjanud oma teosesse kokku kõik selle žanri “kohustuslikud” elemendid: ajarännud, head ja kurjad müstilised olendid (kuu-hundid, golemid, vaimud, Ülemiste Vanake!) ja nendevahelised sõjad ning romantilise  love-story – kuis saakski üks noore tüdruku kirjutatud ning teistele noortele tüdrukutele kui peamisele sihtgrupile loodud teos viimaseta läbi!

• Raamatule tegi kena promo uus noorteajakiri “Kuusteist”  väitega, et toimetuses käest kätte levinud raamat osutus kogunisti nii menukaks, et isegi üks toimetustöötajate vanematest hilines tööle, sest jäi hommikuse kohvitassi kõrval lugema. Sellise avasõnaga ilmus intervjuu autoriga pealkirja all “Airikast, Annikast ja Akiirast”.
• ETV saate “Pealtnägija” 25.01.2012  intervjuus jättis noor autor väga enesekindla ja sümpaatse mulje.
• Kais Allkivi kirjutas Õhtulehes innustava pealkirjaga loo “Kirjuta, kirjuta, kirjuta ja saada ära. Ära alla anna!”
• Sellest eksitatud Triinu Meres võttis aga üpriski karm-kriitiliselt sõna ulmeajakirjas Reaktor  ja Ulmekirjanduse Baasis.
•  Goodreads.com-s on  üks väga põhjalik analüüs Kristina Vallastelt, kes kavatseb ise ka kirjutama hakata ning lühem arvamus teiselt lugejalt.
• Lisalugemiseks veel  intervjuu Gossip.ee-le.
• Tutvuda võiks ka Rahva Raamatu  müügireklaami lehe lühikommentaaridega.
• Blogis loterii  on üsna põhjalik sisuseletus- ja -analüüs, isegi liiga põhjalik, mis röövib potentsiaalselt lugejalt üllatusmomendid.
• Lihne positiivne lugemiselamus ilmselt eakaaslaselt yuki lugemispäevikus.

Nii et vastukaja ilmunud teosele on isegi rohkem kui mõne juba vanema, staažikama ja nimekama autori raamatule.

Soovitan minagi raamat läbi lugeda kõikidel, kes vähegi “taluvad” praegu moes olevat ulmeliste elementidega noortekirjandust ning keda huvitab kirjutajate uue põlvkonna tulek. Lugedes tekkis mul igatahes mõte, et kui meil leidub nii noori, andekaid ja innustunud kirjutajaid, siis nutt ja hala eesti ilukirjanduse peatsest väljasuremisest on ülepingutatud.

Ja veel tekkis teinegi mõtteke – miks mitte soovitada seda eakaaslase kirjutatud raamatut koolide lugemisnimekirjades pedagoogist (olgugi et endise punkari) moraliseerivate Anni-lugude asemele? Sellele “patusele” mõttele ootan kommentaare!

Ülli Tõnissoo