Andrus Kivirähk „Kevadine Luts“

Andrus Kivirähk „Kevadine Luts. Pildikesed kahes vaatuses“ (Loomingu Raamatukogu 2012/1-2)

Meie armastatud rahvakirjaniku Oskar Lutsu enda juubelit sai suurejooneliselt peetud juba möödaläinud talvel ja tema loodud „Kevade“ ilmumisest möödub tänavu sügisel 100 aastat. Ilmselt on võimatu leida ühtegi eestlast, kes poleks ühel või teisel moel selle kuulsa teosega kokku puutunud. Raamat ise on ju alates 1912. aastast alates ilmunud kümnetes kordustrükkides ja kindlasti on iga eestlane ikka ja jälle üle vaadanud 1969. aastal režissöör Arvo Kruusemendi ja tema meeskonna loodud imelist „Kevade“-filmi. Nüüd on aga Eesti kaasaegseks rahvakirjanikuks nimetatud Andrus Kivirähk meie lugemislauale toonud loo sellest, kuidas need Lutsu „pildikesed koolipõlvest“ sündisid ja kaante vahele jõudsid?

Kui palju on selles näidendis tõtt ja kui palju fiktsiooni, jääb iga lugeja enda otsustada, mulle tundub, et see vahekord on enam-vähem fifty-fifty.  Küllap on siin kirjas omajagu ka selliseid asju, mis on küll Kivirähu poolt välja mõeldud, aga mis ka tegelikkuses juhtuda võisid. Kuid minu arvates polegi see nii oluline, peamine on siiski “Kevade” kirjutamise protsessi kujutamine ning oletused, miks Luts seda üldse tegi.

Algaja kirjatsura elu pole ju lihtne, sest kui sul pole veel kuulsat nime, mis paneks rahvast sinu teoseid ostma, pole ka kirjastajad sinust eriti vaimustatud. Nii pidi ka noor Oskar Luts oma koolipõlvemälestused omal kulul, sõpradelt saadud laenu abiga ise välja andma.

„Kevade“ esmailmumisest mööda läinud aeg on tõestanud, et Luts oskas kirjutada just seda, mida rahvale vaja oli.

Nüüd aga tagasi Kivirähu ja tema „Kevadise Lutsu“ juurde. Selle raamatu ametlikus tutvustuses on kirjas, et „Oskar Lutsu austaja ja Lutsu preemia laureaat on kirjutanud vanameistri 125. sünniaastapäeva puhul näitemängu, kus esinevad nii juubilar ise kui ka tema kaasaegsed, olnud ja olematud tegelased.“

Näidendi peamiseks kangelaseks on küll Oskar Luts, aga kujuteldaval näitelaval saame näha ka teisi „Kevadest” teada-tuntud kujusid ja muidki tegelasi. Kujutatud on Oskar Lutsu tegemisi alates lapsepõlvest kuni matusteni, peamiselt aga seda kuidas ta “Kevadega” nii-öelda maha sai. Kellele Kivirähu nukker ja eluline huumor meeldib, see saab nii naerda kui ka pisara poetada.

„Kevadine Luts” on näitemäng kahes osas, kus leidub nii tegelaste teineteise kallal pidevat lõõpimist kui tõsiseid elutarkusi ja palju vaimukaid dialooge. Siin mõned näited.

lk 13: LUTS: Kas õhtul kalale läheme, Peep? PEEP: Eks ikka tuleb minna, muidu kalad hakkavad veel muretsema, et kus me jääme.“

lk 13: PEEP: Vaja minna ja vaadata, mis need mehed ka seal kõrtsis täna teevad. LUTS: Aga, Peep, mis sa arvad, mida nad seal teha võivad? PEEP: Ei noh, seda nüüd küll, aga … Ikka peaks nagu vaatama.“

lk 14: ISA: Sina, Oskar, saad endale venna! LUTS: Venna… Mis ma temaga teen? Ma tahtsin ometi uiske!

lk 18: PEEP: Oh, ega see haamriga pähe löömine sellele Peetrile midagi tee, kohe näha ju, et sellel isandal on väga kõva kolu. Sinna võib kas või pikne sisse lüüa, ikka midagi ei juhtu.

Lk 19: JAKOBSON: Ah et siis puruvaesed pigilinnud ja kerjused polegi inimesed? Ainult rikkad kaupmehed tohivad suu lahti teha? Ma tahaks näha, mida need kaupmehed peale hakkaksid, kui poleks pigilinde ja kerjuseid! Kellele nad oma kaupa müüksid? Kelle arvelt rikkaks läheksid?

Lk 21: VANATÄDI: … selle masinaga (jutt on katkisest grammofonist) pole midagi muud teha, kui linna tagasi viia ja temaga kaupmehele niikaua pähe taguda, kuni masin mängima hakkab. Või siis hakkab mängima kaupmehe pea.

Või siis päris nauditav keskustelu selle üle, mis värvi peaks Lutsude uus maja olema.

Lk 32: VANATÄDI: … Kui mina sakste juures teenisin, oli nende maja ka tumepunane ja saksad ometi teavad, mis karva üks korralik maja olema peab! … Olge vait oma vesihalliga! Kui te taskurätikusse nina nuuskate, vaat siis seal taskurätikus on teil vesihall! Maja olgu tumepunane  ja jutul lõpp!

Lutsu enda hinnang oma „Kevadele“:

lk 38: LUTS: Ega sel kraamil pole saba ega sarvi, lihtsalt suvallised pildikesed, ma ise ka ei tea,  miks ma nendega üldse jändan. … aga … kõiksugu veidrad tegelased lausa ronivad silme ette ja sunnivad endast kirjutama. Närivad niikaua hinge, kuni ma vastu ei pea ja pliiatsi pihku haaran…

lk 42: SILBE: …tule nüüd, ma ostan sulle saia! … Mitu saia sa tahad? Viis? LUTS: Ole nüüd, viis saia… Ma ei jaksaks elu sees nii palju… SILBE: Kui sa viit ei jaksa, ma ostan kolm. LUTS: Osta üks, aitab küll! SILBE: Kaks! Ja jutul lõpp!

Lk 44: LUTS: … ega apteegis niisama lihtsalt rahu ei saa, isegi öösiti kõlistavad sunnikud ukse taga ja nõuavad ravimeid! Millal sa seal veel kirjutad, hea kui paar tunnikest magada lastakse!

Lk 50: LEPIK: … talumeestel on õigest ärikunstist sama palju arusaamist kui hanel aritmeetikast! Mina nimetan hinna, tema jõllitab silmi ja pobiseb, et kallis! … koristage nüüd oma sõrad minu noa ümbert, teile ma ei müüks isegi siis, kui te topelthinda pakute! Viimane kord, kui ma talumeestega äri ajan!

Kivirähu uut näidendit võiks tegelikult nimetada tragikomöödiaks, sest siin on küll veiderdamist ja lihtsalt nalja viskamist, aga samas ka sügavalt melanhoolseid ja traagilisigi hetki. Näiteks kui esimene vaatus algab nagu palagan, siis teine vaatus lõpeb Lutsu üksildusega – sai nagu miskit tehtud, aga ei mingit rahulolu endaga, raamatu menust hoolimata tunneb autor end autsaiderina, väikese, tähtsusetu inimesena.

Luts mõtiskleb oma vennakese ja vanatädi haual istudes:

Lk 67: „Imelik, „Kevade“ on valmis, äragi trükitud ja paistab, et ta teeb nii mõnelegi inimesele rõõmu, aga minul nagu polegi hea meel. Ikka on selline imelik nukrus hinges, nagu oleks midagi kallist kaotanud või siis oleks mõne hea sõbraga jumalaga jätnud.“

Kellel aega ja võimalust, soovitan selle õhukese raamatukese (teksti vaid 61 lk) veel enne läbi lugeda, kui Eesti Draamateater oma uut hooaega alustab, sest just Andrus Kiviräha uus näitemäng „Kevadine Luts” tuleb seal välja 2012/2013. a. hooaja esimese esietendusena. Siis huvitav jälgida, kuidas lavastaja Uku Uusberg seda uudisteost on tõlgendanud. Ja miks ei võiks kunagi sellest näidendist ka filmi teha. Hea režissööri ja tugevate näitlejate osalusel pole sugugi välistatud uue kultusfilmi sünd. Või aitab eesti rahvale siiski ühest „Kevadest“?

Ago Pärtelpoeg

Hillar Metsa karikatuur on pärit siit.