Kaupo Pähkel “Ehatähe rüütel”

Vana skinhead õpetab noort:
“Vaata – see imelikus hõlstis, pikkade juustega, naeratab, kitarr õlal – see on hipi.
Kakelda ei oska ja ei taha. Neid võib peksta.

Vaata – see naljakate riietega, värviliste  juustega – see on punkar.
Armastab kakelda, aga ei oska. Temaga võib nalja saada.

Vaata – see mustas nahas, pikkade juustega – see on metallist.
Kakelda ei armasta, aga oskab. Parem hoia eemale.

Vaata – see imelikus hõlstis, pikkade juustega, naeratab, toigas käes – see on larpar.
Tahab kakelda ja oskab ka.
Ja vaata, et sa teda hipiga segi ei aja!”
– rahvasuu –

Sellest raamatust kirjutama ajendas mind kogemata wõrgust leitud Tõnise blogipostitus “Ettekanne kirjanduseriala kevadkoolis + Kaupo Pähkel “Ehatähe rüütel” (Elevuskirjandusest Eestis) ja selle täiendus “Elevuskirjandusest/õhinakirjandusest veel veidi”.

Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütlit” on mul raske hinnata. Mitte sellepärast, et lugemisest on möödas neli aastat ja muljed pole enam värsked, vaid segaduse tõttu žanrimäärangul. Kui raamat on mõeldud koomilise ulmena, parodeerimaks mõõga ja maagia fantasyt, fanfictionit, larpimist ja arvutimänge, siis, heaks naljaks on asi küll pikavõitu, aga hästi välja mõeldud maailm, lobe jutustamine ja omamoodi sõnakoomika venitavad nelja välja küll; kui autor oma lugu aga tõsiselt mõtles, nagu kirjastuse kaanetekstist võiks välja lugeda, siis, no parimatel päevadel ja heas tujus olles, tugev kaks, sest tegelaste  kirjeldused ja tegutsemise põhjendused on alla igasugust arvestust ning stiilivigu on üle igasuguse määra. Mulle meeldiks mõelda, et tegu on esimese variandiga.

Ma ei tea, kes peitub nime Kaupo Pähkel taga, aga arvan, et tegu on larpariga (larbist pikemalt saab teada siit). See sobiks ka Tõnise elevuskirjanduse teooriga – kes iganes on kuulnud larpareid pärast mängu muljeid vahetamas, see saab aru.

Loterii arvustus hindab raamatu hoogu ja sündmustikku ning arvab romaani paroodiate hulka, kommentaariumis lahatakse raamatut üsna põhjalikult edasi. Kaarel Kressa Eesti Päevalehes tundub lugu tõsiselt võtvat ja leiab midagi isegi kiita. Karl Martin Sinijärve muljed Sirbis on omaette kunstiteos – oma suhtumist peitev särav sõnavaht. Ja muidugi on raamatu kohta üht-teist Ulmekirjanduse Baasis. Aga otsustamaks, millega siis ikka tegu on, tuleb igaühel endal raamat läbi lugeda. Ja kui tervet raamatut ei jõua, siis stiilinäide siit. 

Tiina Sulg

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: