Eesti ulmeparoodiad

Kõigepealt mõistest. Ulmet ei tahaks ma siin defineerima ei hakata, paroodiast peaks paar sõna rääkima.

Eesti kirjandusteadlased eriti sõna “paroodia” ei armasta, vaid Evi Laido ja Harald Peep on selle teemaga põgusalt tegelenud, “iroonia” ja “grotesk”on rohkem kasutusel, ulmeteemaga seonduvalt on hea näide Piret Noorhane Kivirähu-uuringud.  Ajalehtede kultuurikülgedel kirjutajad kasutavad sõna “paroodia” pigem üldise ebaõnnestumise tähisena ning kui ma sirvisin abi otsimiseks veidi ingliskeelset kirjandust (Simon Dentith), siis ega ma palju targemaks saanud, Linda Hutcheon näib tahtvat kogu kaasaegset kirjandust paroodia alla paigutada.

Niisiis võtsin endale vabaduse kasutada sõna “paroodia” üsna laia mõistena mahutades sinna alla ka pastišid, travestiad, hommage’d, olgu siis puhtal kujul või elemendina loost. Seega pean antud artiklis paroodiaks teoseid, kus on teiste autorite stiili, teemasid, tegelasi või maailmu meelega ja äratuntavalt järele aimatud ning et pilkeloo tähis ses allusioonile viitavas definitsioonis päris ära ei kaoks, siis sai kriteeriumiks tunne, et autor on arvatavalt kirjutades ise lustinud.

See on muidugi üsna laialivalguv ja vägagi lugejast lähtuv, aga  huumor üldse on üsna subjektiivne. Küllalt raskeks osutus ülesanne eristada paroodilisi ümbertöötlusi lihtsast osundamisest ning nii mõnigi piiripealne saab näitena paroodiate seas ka mainitud.

Järgnev ülevaade on minu enda vähese lugemuse põhjal, seega vabandan nende juttude ees, mis lugemata, ja nende ees, milles ma parodeeritavat ära ei tundnud. Enamus lugusid on paberil ja raamatukaante vahel ilmunud, mõni üksik on vaid wõrgus. Aga niigi sai paroodiate hulk on üsna suur ja nii peaks neid pisut süstematiseerima.

Üks võimalus suhtumise järgi. Alates Indrek Hargla õelavõitu ja ärapanemisvaimus Siim Veskimehe paroodiast “Kord Kuult” lõpetades algautori loomingule vägagi aupaklikult läheneva Siim Veskimehe Roger Zelaznylt inspiratsiooni saanud “Merevaiguvalgusega”.

Teine võimalus on kronoloogiliselt. Alata Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestustega” ja lõpetada Indrek Hargla “Jõgeva elavate surnutega”.

Mõistlikum aga tundus jagada selle järgi, et mida või keda on parodeeritud.

Mida/keda parodeeritakse

  • Lastekirjandus

Me kõik oleme pärit lapsepõlvest.

Epp Annuse “Sina, Matilda” on “Kaunitari ja koletise” või “Tulipunase lillekese”, kuidas kellelgi lapsepõlvest meelde on jäänud, ümbertöötlus.

Siim Veskimehe jutus “Naeratus aastate tagant” tegelasteks on Pipi, Tommy ja Annika. Siim Veskimees on lasknud Tommyl ja Annikal suureks kasvada ja kohtuda siis Hispaanias Pipiga, samas seletab ta lahti ka Pipi ulmelise pärinemisloo.

Hans Christian Anderseni “Lumekuningannast” saadud impulsside põhjal on Indrek Hargla kirjutanud jutu “Roos ja lumekristall”. Muinasloost pole peale tegelaste nimede ja teatava käitumisloogika palju järele jäänud, tegemist originaalse kaasaegse küberpungiga.

  • Maailma müüdid

Eks Piiblit ja piiblitegelasi ole ikka aegajalt väänatud. Andrus Kivirähk käib jumalaga üsna ülevoolavalt ja vabalt ümber (“Jumala lood”). Veiko Belials on tagasihoidlikum, kuid teravam, n  jutus “Kõik, mis sa teed…” klativad suhteid Jumal ja Kurat, “Lunastajas” annab Belials Jeesuse ja Juuda loole päris uue tõlgenduse, tuues sisse ka vampiirilegendid.

Huvitavad on Püha Graali tõlgendused. Andrus Kivirähu “Püha Graal” on pigem pilkav absurd tõeotsingute ja keskaegsete kangelaslugude väljanaermiseks, Indrek Hargla “Püha Graal – 1984” on peenelt punutud intriigiga ja originaalsete karakteritega alternatiivajaloo alla kuuluv jutt, mis paroodiate hulka kuulub puändi tõttu, mis seletab ära Püha Graali oleku tänases päevas – selleks on jalgpalli võidukarikas.

Pisike armas lugu on Veiko Belialsi “Sfinks” ja omamoodi müütide segu on Meelis Friedenthali muidu tõsises jutus “Üht teistsugust algust”.

  • Eesti rahvapärimus

Folkloorset materjali on eesti ulmekirjanikud päris osavalt ära kasutanud, enamik sellest vallast kuulub küll tõsimeelsema etnoõuduse alla, aga Andrus Kivirähk “Rehepapis” ja “Mehes, kes teadis ussisõnu” ning Indrek Hargla oma Frenchi ja Koulu lugudes on vabalt lasknud pärimuse toel oma fantaasial ja heal tujul lennata ning ka lugejal sest lustist osa saada.

Ja loomulikult Enn Vetemaa “Eesti näkiliste välimääraja” ja “Eesti luupainaja-aabits”, kus on mõnusalt segatud omavahel rahavaluuleteaduses ja zooloogias kasutatavaid süsteeme ja sõnastusi.

  • Maailmaklassika

Kirjandusklassika töötlusi pole mulle kuigi palju ette sattunud. Vaid Meelis Friedenthali “Vabanemine protagonismi valust”, mis on omamoodi tsitaadimäng, ja Andrus Kivirähu “Romeo ja Julia” –  lugu külapoisi ja kitsekese süldikatlas lõppenud armastusest. Kui muidu Kivirähk oma juttudes (romaanid on iseasi) keelt just väga ei muuda ning on ühtviisi lobedalt kaasaegset kõnepruuki kasutav jutustaja, siis selles loos on stiiliga mängimist küllaga.

  • Eesti klassika

Eesti kirjandusklassika põhiesindaja on F. R. Kreutzwald oma “Kalevipojaga”. Sellest allikast on pärit ka üks vanemaid ja tuntumaid paroodiaid – Enn Vetemaa “Kalevipoja mälestused”, mida kirjanduskriitika on tihtipeale toonud eesti travestia näiteks ja nagu ma aru saan, põhjustas oma ilmumisajal suurt poleemikat, kuid mis minu meelest tänase pilguga lugedes tundub algmaterjali üpriski aupaklikult suhtuvat. Andrus Kivirähu “Põrgu väravas” on tegevus aegu ja aegu edasi peale “Kalevipoja” sündmuste lõppu ja kaks vanakest, Kalevipoeg ja Sarvik veedavad vaikselt oma elupäevi õhtusse.

Võiks veel mainida Tammsaaret – Andrus Kivirähu “Mees, kes sündis liiga vara” on võtnud pealtegelaseks Sauna Madise ja Sulev Olli “Põrgupõhja viimases Jürka” Põrgupõhja Vanapagana pojapojapoja, Jüri J. Põrgupõhja.

  • Ulmeklassika

Viiteid ulmeklassikutele kohtab eesti autoritel üksjagu.

Andrus Kivirähu “Retk läbi Euroopa” tuletab oma algusega – “Maa all koopas elas karu” – ja lõpuga – “sinna ja tagasi” – meelde loomulikult  J. R. R. Tolkieni “Kääbikut” ning on otsinguretk seegi, olgugi minejateks karu, ilves ja hunt ja otsitavateks Chopini sääreluud.

Kena austusavaldus Roger Zelaznyle ja tema Amberi sarjale on Siim Veskimehe “Merevaiguvalgus”, kus kogemata Kohtunikukivi omanikuks saanud maapealne tegelane kondab mööda Varjusid ja mõtiskleb omaette, et kas vana Roger ise ka seda oskas.

Laur Kraft on “Ultima Chtule” jaoks saanud inspiratsiooni Lovecrafti Cthulu müütidest ja Kristjan Sander on tihti mänginud Strugatskitelt laenatud stiiliga, n “Kolmeteistkümmnes talvises hetkes”.

  • Kaasaegsed eesti ulmeautorid

See on siis kõige suurem alajaotus ja näitab mu meelest vähemalt seda, et juba on, mida parodeerida.

“Paroodiate” koondnime all ilmus Indrek Harglal ja Veiko Belialsil kuus lugu: Veiko Belialsi “Ainult üks küsimus” võtab üsna neutraalses toonis ette Marek Simpsoni; Veiko Belialsi “Kes tapab kassi, peab surema” on Indrek Hargla stiiliga mängiv omamoodi alguslugu Pan Grpowski seeriale; Indrek Hargla “Uneparandaja” segab omavahel Andre Trinity loomingut ja Trinity ihukriitiku Orkus K kuju;  Indrek Hargla “Kord Kuult” aluseks on Siim Veskimehe “Kuu Ordu” ja Nikolai Nossovi “Totu Kuul” ja kokku on saanud Veskimehe nõrkusi reljeefselt esiletoov õelavõitu paroodia; Indrek Hargla “Sõber selvas” võimendab Lew R. Bergi möödalaskmisi ja stiilivigu; Indrek Hargla “Pengringeerion” pilab Marek Simpsoni ja Veiko Belialsi “Existerioni”.

Siim Veskimees võtab oma romaanis “Poolel teel” ohverda jutust pea lehekülje “Existerioni” muttatampimisele.

Veiko Belials on oma jutus “Teraapia” ümber ja üle kirjutanud Matt Barkeri jutu “Pansionaadi asukad”.

Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud” on ilmselgelt pastišš Maniakkide Tänava õuduslugudele, seda juba pealkirjast alates ja lõpetades Maniakkide Tänava lemmikmotiiviga, et jutu lõpuks on Jõgeva linn maatasa ja zombide valduses.

Indrek Hargla ajalooga tembitud ulmekrimi žanrireegleid ja apteeker Melchiori nime ja karakterit on kasutanud Martin Kirotar, Jaagup Mahkra, J. J. Metsavana, Maniakkide Tänav, tugevaim neist on Maniakkide Tänava küberpungilik “Apteeker Melchior ja kroomitud masin”.

  •  Filmikunst 

Vihjeid filmikunstile on Siim Veskimehe romaanis “Poolel teel”, n pikakõrvaline lobisemishimuline saatür, kes kangesti meenutab “Shreki” eeslit, ning vana teadmamehe masendunult öeldud “Mina ei ole Yoda ja sina Skywalker, sa videoajastu inimene!”

Indrek Hargla on võtnud ette tuntud filmisarja ja kirjutanud sellele järje: “Tagasi tulevikku IV”. Oma meeleolult, tegelaste ja tegevuse loogikalt on tulemus selline, et seda võiks vabalt filmilinal korralikult teostatuna ka ette kujutada, mitte filmiparoodiana, vaid päris järjena.

  • Luulekunst

Luulet ja/või laulusõnu on ulmekirjanduses kasutatud meeleolu loomiseks või tegevuse kommenteerimiseks, n Maniakkide Tänava romaanis “Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi”. Tihtipeale on puhta proosakirjaniku teksti põimitud tema enda kirjutatud luulekatked paroodiamaigulised, n Mart Kivastiku “Varblases”. Luuleparoodiad oma kõige ehedamal kujul leiab aga Indrek Hargla “Frenchist ja Koulust”.

See on me lahkumise tund
ei lange taevast vihma, lund
miks lahkuma sind ajab sund
et mul vaid soovid sa head und
see on me lahkumise tund
ja mul ei ole üldse und
sa oleks mul kui kraesse poetand lund
kui ära ajas sind see lahkumise sund
lk. 206

  • Eneseparoodia

Eneseparoodia näiteks võiksid olla Siim Veskimehe lõputud tütarlapseohtu näitsikud ja umlautide kasutus tegelaste nimedes või Indrek Hargla põhjalikud kirjeldused, mida kõike ühe korraliku vestluse kõrvale söödi ja joodi.

  • LARP ehk rollimäng

Põgusalt on seda nähtust ära kasutanud Indrek Hargla oma “Raudhambas” ja “Jõgeva elavaid surnutes”, kohati on seda tunda Maniakkide Tänava romaanis “Surmakarva”, kõige ehedam näide on minu meelest Kaupo Pähkli “Ehatähe rüütel”, mis oli päris lõbus, kuigi heaks naljaks pikavõitu.

  • Reaalsed inimesed

Siia võib näitena tuua Mehis Heinsaare Endel Lippmaa lood kogumikust “Ebatavaline ja ähvardav loodus” või Andrus Kivirähu “Tormide ranna”, aga tegelikult on minu jaoks huvitavam teema ulmefändomi liikmete portreed. n Metsavana tabavate isikukirjeldustega lühilaast “Igal aastal upub siia järve üks laip”, mis pandi kirja Estconil toimunud jutukirjutamise õpitoas ja Indrek Hargla “Jõgeva elavad surnud”, kus tegutsemas NASA serveri mälumahuga Ulmehull, häbeliku olemisega õuduskirjanik Kont, siredasäärne ajakirjanik Saskia, filmiblogija Flash jt ulmeseltskonnale äratuntavad koondtüübid.

Miks paroodiad

Põhjuseks, miks sedasorti kirjandus ulmekirjanike ja -lugejate seas populaarne on, ja seda, et on, tõendavad paroodiate üsna head kohad Stalkeri-hääletustel, tundub mulle, et lisaks sellele, et on ju tore luua ja lugeda, kuidas asjad teise nurga alt paistaksid või mismoodi armsaks saanud tegelaste ja maailmade elukäik edasi läheb, on nii lugejad kui autorid on avatud mõttemängule “mis oleks, kui…” ning on harjunud ulmekirjanduses toimivale nähtusele “ühismaailmad”. Märkusena – ainukese eesti ühismaailmana tuleb meelde Fabulus, kirjutajateks Indrek Hargla, Veiko Belials, Lew R. Berg, Juhan Habicht.

Paroodiad pakuvad natuke nalja, ja seda ei olegi nii vähe, ning kinnitavad ühtekuuluvustunnet – “Me oleme ühte verd, sina ja mina”, me oleme lugenud samu raamatuid, meile on meeldinud või ei ole meeldinud samad asjad. Nii mõnedki lood mõjuvad lugemissoovitusena, kirjanduskriitikana või ka mälumänguna.

Rääkida tasub paroodiatest kui käeharjutustest, stiilikatsetusest või mõttetreeningust, et edasi minna enda stiili, teemade ja ideedega, n ma arvan, et Siim Veskimehele oli “Merevaiguvalgus” päris hea tõuge paralleelmaailmadega edasi tegelemiseks ja “Poolel teel” ja “Pilvelinnuste ajastu languse” kirjutamiseks.

Kokkuvõtteks 

Eesti ulmeparoodiates on pigem on kasutatud tegelasi, motiive ja maailmu, oluliselt vähem stiili ja vormi jäljendusi, eelkõige tasuks aga otsida väikesi vihjeid.

Paroodiate humoristlik pool kõigub teravast pilkest mõnusa muheluseni või koguni vaikse naeratuseni ajukurdudes ja suhtumine parodeeritavasse on määratletav solvangust sügava aupaklikkuseni.

Tsiteerides Indrek Harglat: “Oluline on algse allika iseloomulike tunnuste kajastamine uues kvaliteedis.” Minu meelest on eesti ulmeautoritel enamasti see õnnestunud. Omi reegleid kehtestades on eesti ulmekirjanikel teiste autorite loominguga mängides päris häid jutte välja tulnud.

Lahtiseks jääb veel küsimus, mis saab siis, kui lugeja ei tunne ära, et tegemist on paroodiaga.

Tiina Sulg

Mainitud teosed:
Aksakov, S.  Tulipunane lilleke (Eesti Raamat, 1974; Avita, 2003)
Andersen, H. C.  Lumekuninganna (Eesti Raamat, 1973)
Annus, E.  Sina, Matilda (Tuum, 2007)
Barker, M.  Pansionaadi asukad / Barker, M. Sarah’ jalad (EÜS Veljesto, 1999)
Belials, V.  Ainult üks küsimus / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Belials, V.  Kes tapab kassi, peab surema / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Belials, V.  Kõik, mis sa teed… / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Lunastaja / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Sfinks / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V.  Teraapia / Belials, V. Helesiniste Liivade laul (Fantaasia, 2002)
Belials, V., Simpson, M.  Existerion (Varrak, 1999)
Berg, L. R.  Tempel selvas (Salasõna, 2001)
Dentith, S.  Parody (2000)
Friedenthal, M.  Vabanemine protagonismi valust / Algernon
Friedenthal, M.  Üht teistsugust algust / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja Oleviste mõistatus (Varrak, 2010)
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja Rataskaevu viirastus (Varrak, 2010)
Hargla, I.  Apteeker Melchior ja timuka tütar (Varrak, 2011)
Hargla, I.  French ja Koulu (Varrak, 2004)
Hargla, I.  French ja Koulu Tarbatus (Varrak, 2007)
Hargla, I.  Frenchi ja Koulu reisid (Varrak, 2009)
Hargla, I.  Jõgeva elavad surnud / Hargla, I. Suudlevad vampiirid (Fantaasia, 2011)
Hargla, I.  Kord Kuult / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Pan Grpowski üheksa juhtumit (Kuldsulg, 2001)
Hargla, I.  Pengringeerion / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Püha Graal – 1984 / Hargla. I. Hathawareti teener (Fantaasia, 2002)
Hargla, I.  Raudhammas / Hargla, I. Suudlevad vampiirid (Fantaasia, 2011)
Hargla, I.  Roos ja lumekristall /  Hargla, I. Roos ja lumekristall (Fantaasia, 2006)
Hargla, I.  Sõber selvas / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Hargla, I.  Tagasi tulevikku IV /  Hargla, I. Roos ja lumekristall (Fantaasia, 2006)
Hargla, I.  Uneparandaja / Stalker 2002 (Fantaasia, 2002)  Algernon
Heinsaar, M.  Ebatavaline ja ähvardav loodus (Menu Kirjastus, 2010)
Hutcheon, L.  The Poetics of Postmodernism (1999)
Hutcheon, L.  The Politics of Postmodernism (2003)
Kirotar, M.  Apteeker Melchior ja libakoll / Reaktor
Kivastik, M.  Varblane  (Varrak, 1999)
Kivirähk, A.  Jumala lood (Eesti Päevaleht, 2009)
Kivirähk, A.  Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Mees, kes sündis liiga vara / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Mees, kes teadis ussisõnu (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Põrgu väravas / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Püha Graal / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Rehepapp (Varrak, 2000)
Kivirähk, A.  Retk läbi Euroopa / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Romeo ja Julia / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kivirähk, A.  Tormide rand / Kivirähk, A. Jutud (Eesti Keele Sihtasutus, 2007)
Kraft, L.  Ultima Chtule / Algernon
Kreutzwald, F. R.   Kalevipoeg (Eesti Kirjanduse Selts, 1935; Ilukirjandus ja Kunst, 1946; Eesti Riiklik Kirjastus, 1961; Eesti Raamat, 1977; Avita, 1997; SE & JS, 2009)
Laido, E.  Siurulased paroodiate peegelduses / Keel ja Kirjandus 1975, nr 8
Leprince de Beaumont, J. M. Kaunitar ja koletis (Sinisukk, 2000)
Lindgren, A.  Pipi Pikksukk (Eesti Raamat, 1968; Eesti Raamat, 1972; Sinisukk, 2008)
Lovecraft, H. P. 
Mahkra, J.  Apteeker Melchior ja surnud juudi mõistatus / Reaktor
Maniakkide Tänav  Apteeker Melchior ja kroomitud masin / Reaktor
Maniakkide Tänav  Mu aknad on puust ja seinad paistavad läbi (Fantaasia, 2003)
Maniakkide Tänav  Surmakarva (Varrak, 2009)
Metsavana  Igal aastal upub siia järve üks laip / Jutulabor
Metsavana, J. J.  Apteeker Melchior ja moonutatud laibad / Reaktor
Noorhani P.  Kivirähkiga Imedemaal / Keel ja Kirjandus 2002, nr 4,5
Nossov, N.  Totu Kuul (Eesti Raamat, 1969)
Oll, S.  Põrgupõhja viimane Jürka (Eesti Ajalehed, 2011)
Peep, H.  Kas naerda kaasa või üle? / Peep, H.  Nii et suled lendavad (Ilmamaa, 2001)
Pähkel, K.  Ehatähe rüütel (Varrak, 2008)
Sander, K.  Kolmeteist talvist hetke (Varrak, 2008)
Shakespeare, W.  Romeo ja Julia (Noor-Eesti, 1935; Eesti Raamat, 1966; Perioodika, 1995; Tammeraamat, 2011)
Shrek
Strugatski, A ja Strugatski, B.
Zelazny, R.  Amberi üheksa printsi (Varrak, 1999)
Tagasi tulevikku
Tammsaare, A. H.  Põrgupõhja uus vanapagan (Noor-Eesti, 1939; Eesti Raamat, 1975; Avita, 2000)
Tolkien, J. R. R.  Kääbik (Eesti Raamat, 1977; Tiritamm, 2002)
Trinity, A.  Glorie igavene kohalolek  / Trinity, A. Unenägude jumal (Kadikas, 2002)
Tähesõjad
Veskimees, S.  Kuu Ordu (Fantaasia, 2003)
Veskimees, S.  Merevaiguvalgus / Terra Fantastica (Fantaasia, 2004)
Veskimees, S.  Naeratus aastate tagant / Eesti ulme antoloogia (Varrak 2002) Algernon
Veskimees, S.  Pilvelinnuste ajastu langus (Fantaasia, 2004)
Veskimees, S.  Poolel teel (Varrak, 2007)
Vetemaa, E.  Eesti luupainaja-aabits (Kupar, 1993)
Vetemaa, E.  Eesti näkiliste välimääraja (Eesti Raamat, 1983; Kirjastuskeskus, 2004)
Vetemaa, E.  Kalevipoja mälestused  (Eesti Raamat, 1972; Eesti Raamat, 1985; E. Vetemaa, 2001)

Advertisements

4 kommentaari

  1. Minu jaoks oli hästi vaimukas ja naljakas paroodia Kristian Kirsfeldti Kalevipoeg 2.0. Eesti rahva moodne eepos. Autor käis meil lugejatega kohtumas.

  2. Posted by sulepuru on 9 juuli 2012 at 13:46

    Nüplist tuli täienduseks Urmas Alase varasemd jutud (pole ise lugenud, ei oska öelda), Veiko Belialsi “Ashinari kroonikad” (mis jäi mul teadlikult välja, sest mulle tundub, et autor on asja võtnud tõsiselt ja et laenud on pigem kogemata kui meelega) ja Siim Veskimehe “Kõver mets” (millest mul on küll hoopis paroodiakauged mälestused, aga samas, Veskimehe “Poolel teel” ülelugemine paroodiavõtmes oli vägagi lõbustav kogemus).

  3. Posted by sulepuru on 19 juuli 2012 at 11:07

    Veel:
    Siim Veskimehe loodud Kuu Ordu stiili ja maailma on omapoolsete täienduste ja pööretega kasutanud Maniakkide Tänav jutus “Ordu ja asum” ning J. J. Metsavana jutus “Vasekarva sõjajärgne”. Siim Veskimees on toonud oma romaanis Lew R. Bergi loodud palgasõdur Willardi paarile leheküljele tegutsema; lugedes tundus, et Bergi mälestuseks.

  4. […] enam värsked, vaid segaduse tõttu žanrimäärangul. Kui raamat on mõeldud koomilise ulmena, parodeerimaks mõõga ja maagia fantasyt, fanfictionit, larpimist ja arvutimänge, siis, heaks naljaks on asi […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: