Tuomas Kyrö “Kerjus ja jänes”

Raamat, mille lugu on justkui paralleelne Arto Paasilinna “Jänese aastaga”, millele ka üsna otse vihjatakse. Aga samas täitsa pahupidi. Kui Paasilinna raamatu peategelane Vatanen on edukas ja suhteliselt jõukas ajakirjanik, kellel oma mõttetust elust järsku villand saab, siis Kyrö kangelane Vatanescu on vaesemast vaesem illegaalne immigrant Rumeeniast, kes tahab vaid oma pojale jalgpallisaapaid osta ja läheb selleks Soome kerjusena töötama. Kuigi nii Vatanen kui Vatanescu koos oma jänestega hulbivad või triivivad  läbi mõnevõrra sarnaste üpris uskumatute seikluste, mis sisaldavad päris palju ka puutumatus looduses ekslemist, on nende seikluste lõpp väga erinev. Vatanen pandi vangi, kust ta ühel päeval lihtsalt läbi müüride välja kõndis, sest tema vabadusejanu oli niivõrd suur. Vatanescu kohta ei saa siinkohal täpsemalt kirjutada, sest see rikuks lugemismõnu ära, kuid vihjeks võib öelda, et tema saatust mõjutasid oluliselt poliitika ja meedia, ja siinkohal tuleb autori poolt mängu suur hulk satiiri.

Kui Paasilinna raamatus, mis ilmus esmakordselt 1975. aastal, on tegelasteks ainult soomlased (välja arvatud natuke vene piirivalvureid, aga nemad olid oma maal), sealjuures kuidagi hästi tüüpilised seitsme venna taolised, aeglase vedama hakkamisega, aga hirmsa äkkvihaga,  üsna tahumatud ja hullumoodi joovad tüübid, siis “Kerjus ja jänes” sisaldab juba väga laia galeriid mujalt tulnuid – on Jegor Kugar, endine spetsialist NSVL-i julgeoleku alal, kelle alluvuses nüüd kerjused, hoorad, narkokaubandus ja muu taoline; üle 30 aasta tagasi Saigonist saabunud Ming Po, kellele ema  jättis päranduseks wok-panni ja õpetussõnad: “Ära kunagi kurda, näe inimestes head, on kergem. Küllap nad on rumalad, aga kas sina ise oled tarkadest targem? Mõtle sellele, vaata peeglisse, ära mine uhkeks ega muutu küüniliseks. Sinult võidakse kõik ära võtta, aga potti  kanna kaasas. Korralikult läbi haudunud lihahautis võidab iga inimese südame.—” Aja jooksul on Ming Po koos abikaasa Marjattaga oma äri laiendanud  ja menüüd kohandanud, võttes sisse ka noorsoo lemmiku singi-kebabi-chicken-wings-peperoni pitsa papimaitselisel põhjal ning õlle. Tegelaste hulgast ei puudu ka eestlane Õunap, firma “Õunapi Plekk ja Betoon” looja, eelmises (ja kardetavasti tulevases) elus pisisuli; Norra ghanalasest hiiglane Goodluck Jefferson, kellel Ghanas oli doktorikraad, aga kelle tee ehitusplatsile tuli naftaplatvormide ja kalatehaste kaudu; üksildane ja kibestunud india ajalehemüüja Naseem Hasapatilalati, kelle juurde ebasoosingusse langenud Jegor varjub. Värvikuselt ei jää nad kujutatud soomlastele alla, ehkki ruumi on neile pühendatud vähem. Soomlaste muredest annab ülevaate Harry Pykström, erustaabiveebel ja nudist, kes esimesel kohtumisel Vatanescu pihta tulistab, kuid pärast jänese nägemist  seda “sitsiillast” kui meest, kes “teeb sama, mida tegi Vatanen”, siiralt imetleb. “Läheb metsa, leiab tõelise elu. Unustab konventsionaalsused, tavad ja reeglid. Teeb teoks möödapääsmatu, näitab oma tsiviliseeritust, asudes väljapoole tsivilisatsiooni.” Samas kui Pykström on oma elus sügavalt pettunud, sest mis vahet on kõnnumaal ja linnal, kui mõlemad tagavad põrandakütte ja satelliitantenni?

Ma ei teadnud, et kerge elu on raske elu. Kaldkirjas laused on raamatus Vatanescu mõtted. Niimoodi mõtles ta Pykströmiga juttu ajades. Vatasel oli valik. Kas sa arvad tõesti, paks paljas mees, et ma tahtsin siia majja, siia diivanile? Sa tahtsid mind maha lasta. Mulle Vatanescu mõtete vahelelükkimine meeldib, need annavad üldiselt jaburatele sündmustele või oludele reaalsuse mõõtme. Mõtted on vabad, samas kui olukorrad on enamasti peale sunnitud. Mõtted vaatavad väljast tulija pilguga: Kardinad tõmmatakse akende eest puldiga, aga massaaži tehakse peksuga. Kes on kaasaegne inimene, kes barbar? mõtleb Vatanescu saunas.

Kui esimesed 3-4 lehekülge raamatu algusest panid mu muretsema, et sellest tuleb üks kohutavalt masendav lugu, siis lõpp läheb üle mõistuse õnnelikuks. Õnn kindlustatakse kõigile, olgu nad head või pahad!

Kokkuvõttes üks väga mõnus raamat, elujaatav ja (enese)irooniline.

Postimehes kirjutas sellest raamatust Hendrik Alla.
Heidi Iivari kirjutab Tuomas Kyröst.

Kaja Kleimann

“Jänese aasta” pilt on pärit siit.
Tuomas Kyrö pilt on pärit siit.

 

Advertisements

One response to this post.

  1. Posted by TiinaT on 6 juuli 2012 at 09:36

    Ja veel üks Vatanen veel ühest väga lugemisväärsest soome raamatust, nimelt
    Ossi Vatanen ja tema kogemused karjakasvatusest:
    Veikko Huovinen. Silguvorm Jeesusele (tlk Piret Saluri ja Indrek Kaber, 2008), kogumik humoorikaid lühilugusid, kus jäneste asemel on küll varesed :)
    Raamatukogus: http://tartu.ester.ee/search*est/t?SEARCH=silguvorm&searchscope=1

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: