Jonas Jonasson “Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus”

See võiks olla raamat sellest, kuidas Astrid Lindgreni Paradiisi-Oskar saab sada aastat vanaks ja mis siis juhtub.

Lindgren tuli lugedes korduvalt meelde, ja eks meenus teisigi Põhjamaade põrguhäid ja mitte nii häid (põnevus) raamatuid – Rootsist on tulnud viimastel aegadel palju menukeid, ultrapõnevikke ja krimisid, üks paksem ja võikam kui teine, ent Jonas Jonassoni (s 1961) inimsõbraliku mahuga (300 lk) esikromaan heidab ühiskonnale, maailma ajaloole ja kriminaalõigusele elurõõmsalt muheda pilgu, keskendudes sellele, mis on inimese elus kõige tähtsam.

Kogu lugu saab alguse sellest, et Allan Karlsson saab saja-aastaseks. Sünnipäevapidu vanadekodus teda eriti ei ahvatle, sestap kobib ta aknast alla ja hakkab astuma, kuhu jalad viivad. Bussijaamas jääb talle pihku üks väga kahtlase moega kohver ning pagasiga reisija ränd võib alata. Kohvri omanikering kuulub paraku kuritegelikku organisatsiooni, mille nimetus Never Again iseloomustab hästi kurikaelte edasist saatust. Tüübid on arad nagu Fille ja Rulle, vägivaldsed nagu Lif ja Liander ning nende ajumaht ei anna kokku ühte onu Einaritki. Nii ei olegi neist eriti kahju, kui too never again Allani abiga kätte jõuab. Politsei, mõistagi, vaatab asjale teisiti. Järgneb inimjaht ja põgenemine, teel leitakse üha uusi kambajõmme, kuni ühel päeval seisab väravas kriminaalkomissar Aronsson. Kuid seegi ei ole veel lõpp…

Saja-aastase otsingutega paralleelselt kulgeb raamatus teine liin läbi terve 20. sajandi. Nimelt on Allan Karlsson seotud kõikide lähiajaloo käiku määravate sündmustega. Allan on lapsepõlvest kaasa saanud kaks ellujäämiseks tähtsat teadmist – lõhkelaengute paigaldamise oskuse ning arusaama, et on nagu on, ja tuleb, mis tuleb. Elu jooksul omandatud lisateadmised, keeled ja joomakombed aitavad tal igast raskusest üle saada. Allan on allergiline igasugusele ideoloogiale ja religioonile, raha ei ole talle liialt tähtis, peaasi, et saab korralikult süüa, magada, tööd teha ja aeg-ajalt napsi. Nõnda sammub ta muretult Forrest Gumpi kombel läbi ajaloo pöördepunktide, õhtustab Trumani ja Staliniga, päästab aeg-ajalt mõne riigijuhi elu, annab teistele nõu aatomituuma lõhustamise osas, mängib spiooni spioonide keskel ning aitab kapitali ümber jagada. Ei murra teda GULAG ega Iraani julgeoleku piinakamber – kuid mida suudab üks Rootsi prokurör?

Aga tegelikult on see lugu sellest, kuidas käputäiest üksildastest inimestest saab lahutamatu sõpruskond. Ja kui nende vahel tekibki erimeelsusi selles osas, kas puhkusenaps peab olema serveeritud päevavarjuga või ilma, ei tule sellest riidu – seiklustes karastunud sõprust juba pisiasjadega ei kõiguta.

Stiilinäiteks vestlus kaua lahus olnud vendade vahel, kui üks palub teiselt pelgupaika oma killavoorile:

Bosse kogus end nii hästi sai ja ütles, et kui lubatakse, siis on tal mõned küsimused. Vastustest sõltuvalt lubas ta seejärel külalislahkuse osas seisukoha võtta. Benny noogutas ja ütles, et vastab ausalt vanema venna kõikidele küsimustele.
Siis alustame,” sõnas Bosse. “Kas see raha, mis sa mulle andsid, on saadud ausal teel?”
“Kindlasti mitte,” vastas Benny.
“Kas politsei ajab teid taga?”
“Arvatavasti politsei ja ka vargad,” ütles Benny. “Aga rohkem siiski vargad.” /…/
“Mida mul veel on vaja teada?”
“Noh, võib-olla seda, et me oleme tee peal veel paar varast maha löönud… Kõik tahtsid järjekindlalt tagasi saada meie kätte sattunud viitkümmet miljonit krooni.”
“Viiskümmend miljonit?”
“Viiskümmend miljonit. Miinus erinevad kulud. Muuhulgas näiteks selle bussi ostmiseks kulunud summa.”
“Miks te bussiga ringi sõidate?”
“Meil on selle tagumises otsas elevant.”
“Elevant?”
“Tema nimi on Sonja.”
“Elevant?”
“Aasia oma.”
“Elevant?”
“Elevant.”
Bosse oli natuke aega vait. Siis küsis ta: “Kas elevant on samuti varastatud?”
“Ei, mitte päris.”
Bosse vaikis taas. Siis ta ütles: “Õhtuks on grillkana ja praekartulid. Kas sobib?”
“Muidugi,” vastas Benny.
“Kas midagi juua ka pakutakse?” kostis bussist hädine hääleke.
(lk 155-156)

Elevantidest veel. Tänavu on ilmunud juba kaks romaani, mida lugesin suure rõõmu ja mõnuga: Peter Hųegi “Elevanditalitajate lapsed” ja seesinane “Saja-aastane…”. Näib, et niihästi sisemine elevant kui reaalne loom avaldavad ilukirjandusele õilistavat mõju. Või on asi ikkagi kirjanikus…?

Tiina Tarik

Loe ka:
Jaan Martinson
Loterii blogi
Autori koduleht
Järjejutt Kukus

Advertisements

3 kommentaari

  1. […] It is last day of summer, sunny and bold. Let me introduce a new cover design for Swedish writer Jonas Jonasson. Really enjoyable reading. […]

  2. Posted by sulepuru on 14 september 2012 at 14:05

    See oli tõesti tore suvelugemine!

  3. […] Jaan Martinson Õhtulehes * Tiina Tarik Lugemissoovituse blogis * Liivi Tuuling Viimsi raamatukogu blogis * Aime Miil Viimsi kooli raamatukogu bogis * Piret […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: