Aune Past “Printsi poole teel”

Aune Pasti “Printsi poole teel. Minu unistus Monacost” sobiks väga nii Petrone Prindi “Minu…” sarja reisiraamatute kui ka Viivi Luige “Varjuteatriga” ühte ritta, sest nagu tagakaane tutvustus ütleb: “See iseendas reisimise raamat pakub mõtisklusi, elamusi ning mälestusi, mille taustaks on autori lapsepõlvest pärit unistus printsist. Ja kaugest maast Monacost.” Ja eessõnas ütleb autor ise: “See, millest jutustan, on minu Monaco.”

Lisaks on raamatu algusse kirjutatud lapsepõlvemälestused võrreldavad järgmiste jutustustega lapsepõlvest: Viivi Luik “Seitsmes rahukevad”  ja Leelo Tungal “Seltsimees laps ja suured inimesed”. “Mis Siber on, tean ma ülihästi. Seal elas kuriloom Stalin, kes küll enne minu sündi ära suri. Aga mine hullu tea, tema kutsikad võivad seal alles olla. Vanaema teab, tema saadeti Siberisse, ema pääses peitu. Hiljem kasvatas ema sea, müüs selle maha ja sai vanaema Siberist kätte. Ma arvan ikka, et ju siis kuriloom tahtis inimeste kõrvale ka sealiha. Kuidas asjad täpsemalt olid, ei tohi laps küsida. Sellest ei räägita. Aga sünnipäevadel lauldakse laule, mille peale täiskasvanud teadjad näod pähe teevad ja kangesti naeravad. Kui mina ükskord poes laulsin “Olen vaena Venemaa kolhoosnik, kitse ma ei jõua pidada”, sain emalt sellise siraka, et rohkem ma poes esinema ei kippunud.”

Mulle meeldisid autori järgmised sisekaemuslikud mõtisklused: “Sageli sõltub meie julgus õnnelik olla avalikust arvamusest. Sest naisel on ikka mõni aasta, kilo või valus suhe ülearu. Me koguneme Lauluväljakule, et tunda isamaa-armastust, me põleme läbi, sest armastame tööd, mida teeme, armastusest vanemate vastu istume taas rikkaliku pidulaua ümber vanu mälestusi kuulama, armastusest laste vastu teeme ilmvõimatuid trikke, armastusest lemmiklooma vastu läheme välja igasuguse koerailmaga… Aga mida me teeme armastusest iseenda vastu? Oleme isetud, oleme avatud, oleme hoolivad kogu maailma vastu, välja arvatud me ise. Ikka ise pead oskama ja tahtma iseennast armastada, siis armastavad sind ka teised, siis märkad armastust enda ümber. Siis võib olla elu Eestis või Monacos muinasjutt, kus juhtub imesid. Peab olema tahe elu muinasjutuks tunda.”

“Kui tootja garantii läbi saab, on naisel kaks valikut: kas “vananed väärikalt” või muutud eluasemelaenu tagasimakse lõppedes kosmeetikafirmade ja ilukirurgide pantvangiks. Mõtlen õige tihti, et Eestis ei ole ühtegi vana naise eeskuju ehk riigi esimest vana naist, kes suudaks vastu seista jubeda vanainimese stereotüübile. Valitsevaid mõttemalle on võimalik ajapikku muuta vaid sumeduse delikaatse võluga. Küpsusel on oma eelis, sest inimene on vaba paljudest hirmudest. Ta teab, mida tahab, ta teab, kus see on, ja ta teab, kuidas seda saada. Samas ta teab, et iga tusk läheb kord üle, ja oskab hinnata rõõmsaid hetki. Ta naudib mängu nimega Elu.”

Eestlaste ja Monaco elanike vahel leiab Aune Past ka mõningaid ühiseid puutepunke – mõlemad on suhteliselt reserveeritud käitumisega ega kipu võõrastega eriti suhtlust alustama.  Edasi mõtiskleb ta oma kaasmaalastest nii: “Mõnikord väidavad inimesed, et eestlased ei naerata. Ma pole selle väsinud linnalegendiga nõus. Minu meelest naeratavad küll, vahel koguni naeravad südamest.

Enda ümber näen inimesi, kes naeratavad, mõnikord on neil pisar silmanurgas või välgub pilgust tulist viha. Eestlane on normaalne põhjaeurooplane. Ja naeratab ikka.

Eks meil neid legende jagub. Ühte teist legendi, et meil on ilusad naised, kordan ma ise ka ikka ja jälle. Mõistan, miks võõrale tundub, et meil on palju kauneid naisi: meie naised on iseseisvad ja ambitsioonikad. Kord Ameerikas küsisin kolleegilt: imelik, tundub, et Ameerikas ilusaid naisi polegi? Mees ütles, et Ameerikas on ilusad naised kellegi omad ja neid hoitakse nagu muidki kalleid aksessuaare võõraste pilkude eest varjul… ma ei taha tema seksistlikku ilmavaadet jagada. Aga tõsi ta on, et meie tänavapildis, ärihoonetes, söögikohtades ja meeelelahutuspaikades on palju ilusaid inimesi.”

Üsna põhjalik on ülevaade kohalikes söögikohtades saadud maitseelamustest ja võrdlused Eestiga on jällegi positiivsed: “Monaco ja Eesti puhul leian, et parimates kohtades võime omavahel julgelt mõõtu võtta.

Täna kiidan nii koduseid kui ka vürstiriigi tipprestorane. Meie Põhja-Euroopa köök on väga hea.”

Lisaks emotsioonidele saab raamatust ka palju teavet Monaco ajaloo, tema valitsejate ning majanduselu kohta.

Raamat kuulutati eelmisel nädalal kuku.ee Nädala Raamatuks. Aune Pasti piltidega reisilugu “Lõunamere seiklus” (autor Paavo Kangur) ilmus ajakirja Kroonika 26. märtsi nr. 13. Aune Pasti pilt on pärit siit.

Ülli Tõnissoo

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: