Kaur Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd”

Naine, raamatukoguhoidja, loeb kesköö paiku Kaur R. luuleraamatut

Siin ta siis nüüd on.
Andis ikka oodata,
mitu kuud käisin kaks korda päevas kataloogist vaatamas,
et kas on juba kohale jõudnud,
lõpuks võisin tõdeda: “Ära tõin!”
Ootasin, kuni palavik järele annab, et pea selgem oleks,
ja võtsin raamatu kaduneljapäeva öösel ette.

Ega ei saa öelda, et päris uus autor.
Paar korda olin kuulnud ka, korra Tallinnas, Paabelis,
kitarri ja kontrabassi, Raheli ja Roostega,
korra Tartus
(ja mu pere ütleb nüüd iga kord, kui postkastist reklaame eemaldab,
et “Tutvuge uute pakkumistega!”)
ja ajakirjadest muidugi üht-teist lugenud.
Aga nii terviklikku kogu ei osanud oodata.

Kui enamasti on debüütkogudes tsüklikaupa kõik, mis noor autor noore elu jooksul
mõtelnud, tundnud, aimanud, kartnud jne,
siis siin on lood.
Eestlaste, ja ka teiste, elulood.
Spoon Riverit aimub, Haralatki,
aga need pole napptihedad hauakirjad,
vaid säärased lood, nagu neid räägivad inimesed kõrtsis või lõkke ääres
või tolles kohvikus maailma lõpus,
kus me kullad kunagi kõik kokku saame.
Alguse, keskpaiga ja lõpuga lood,
jutustatud ruttamata, sest kuhu sealt kohvikust ikka enam kiiret.

Keda siit kõike ei leia:
Baltisakslane, kes huvitub eestlaste iseolemispüüdest,
Tüdruk, kelle poiss kippus revolutsiooni tegema,
Mees, kes usub, et see aasta läheb mööda nagu teisedki,
Naine, kelle rahvusega on segased lood,
ja Naine, kelle rahvus on “going nowhere”,
Mees, kelle jaoks (Teine) maailmasõda ei lõpe kunagi,
Naine, kes ootab pikisilmi koju peaaegu seaduslikust ärimehest abikaasat,
ning mitu meest ja naist, kelle kõrvus raksuvad üha küüdirongi rattad.
Ja veel ja veel ja veel.
Koergi räägib oma kurva loo. (Jessenin, anyone?)
Iga lugu nagu lant, öeldi vanasti.
Iga lugu nagu omaette näitemäng, öeldakse dramaturgiatudengi puhul,
mono- või dialoog, aga etendus igatahes.
Seda läheks vaatama küll.

Üksainus asi ei meeldi,
ehkki kirjanikul pole sellega miskit pistmist.
Nii kui kaant kergitasin, jäi palgleht pihku,
keerasin edasi – tiitellehega samamoodi,
paar tükki veel, siis jäi köide pidama.
Andra Teedega oli muide ka sama lugu.
Kuulge, Gutenbergi Pojad,
kuidas te õieti oma paadilogusid kinnitate?

Aga valikuid teha Ilmutuste pealik mõistab,
viis raamatut järjest läbi loetud ja kõik sündisid lugeda,
kolm ootab oma järge.
Tulevad uued hommikud, uued päevad, õhtud ja ööd.
“… ja inimestest hea meel.”

Tiina Tarik

Loe ka:
Kaarel Kressa intervjuu Kaur Riismaaga Eesti Päevalehes
Peeter Helme Eesti Ekspressis
Janar Ala Postimehes
Maire Liivamets Rahvusraamatukogu lehel

Kuula Peeter Helme tutvustust ERR-i lehel

Advertisements

2 kommentaari

  1. See lugemissoovitus ärgitab lugema küll! Aitäh, Tiina!

  2. […] Jürgen Rooste “Kuidas tappa laulurästikut” Tiina Tarik (Tartu Linnaraamatukogu) – Kaur Riismaa “Me hommikud, me päevad, õhtud, ööd” Maire Liivamets (Eesti Rahvusraamatukogu) – Kaur Riismaa “Me hommikud, me päevad, […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: