Ott Kilusk “Veidrikud ja võpatused”

Noore autori proosadebüüt  on jutustus lapsepõlvest, mis möödus kusagil ENSV ääremaa Peipsiäärses ridakülas Vene piiri ääres umbes 80-ndatest kuni 90-ndate alguseni. See on raamat, mille ma paneksin samasse ritta Hvostovi Sillamäe passiooniga”.

Autor ise kirjutab oma külast nii:

“Sest küla oli veidrate asjade juhtumiseks justkui loodud.  Mäe otsast, hiiglaslike lokaatorite jalamilt paistsid kloostri kullatud kuplid. Õigemini nende päikeseline helk. Sääl pesitsevad mungad uuristasid küüntega endale keldrisse viimset puhkepaika. Kraapisid kiviklibusesse pinnasesse urgusid ja pomisesid selle juurde sisenduslikke palveid.
Ümberkaudsete inimeste peades, olgu siin- või säälpool piiri, olid veidral kombel segunenud dogmaatilised elutõed iidsetest regivärssidest, pühast kolmainsusest ja kommunistlikust propagandast. Sääraselt kujunenud maailmavaade oli lausa võitmatu relv eluga toimetulemisel. Võrdse vaimustusega peeti sotsialistlikku töörahvapüha ja lihasuretamisele järgnevat paasapäeva, Lenini sünnipäeva ja arhailiste regilaulude ning põletatud viinaga vürtsitatud kirmaskit.
Kõikides korralikes kodudes leidus nurgake, kus valgel pitslinikul seisis ikoon küünlaga. Ja kõikides kodudes oli televiisor, mille ekraanil marssisid punalippe tassivad sõdurid, kellele mausoleumi tribüünilt lehvitasid puhmaskulmulised vanurid. Kõik oli võimalik ja kõik, mis sai juhtuda, ka juhtus. Võrdselt elujõulised olid nii uus kui ka vana ajaarvamine. Kahe paralleelselt toimiva kalendri tõttu peeti mõningaid pühigi kaks korda. Nii oli igal suvel kaks jaanipäeva ja igal talvel kaks aastavahetust. Ajanihe muu maailmaga umbes paari nädala pikune. Sisserännanule, eriti napsilembesele, mõjus see nagu tõeline deja-vu.
Aitade lakkades hallitavate heinte all unelesid puuslikud. Tujukad teraviljajumalused, kes on sama vanad kui maailm. Ka neil olid oma tähtpäevad ja pühad. Nii nagu kosmonautidel, kombaineritel ning Kristusel. See oli aga parasjagu unustatud või koguni keelatud. Puuslike olemasolu aimasid siiski mõned kõõmased folkloristid, kes tuiasid suviti siin kandis ringi ja tüütasid kõverikke vanaeitesid. Enamasti lahkusid nad räige pohmaka ja sinise silmaga. Puuslike austamine oli toimunud pühades paikades kindlatel kuupäevadel.
Hiljem sisse tunginud jumalaga, vene pappide, ikoonide ja kloostriga seotud pühi peeti maagilisel kombel samadel kuupäevadel ning samades pühapaikades. Sääl, kus asusid kõrvuti puukirik, punarmeelaste mälestusmärk ja ohvrikivi.
Lärmakat kombainerite päeva, mis üldjoontes nägi välja nagu Hieronymus Boschi kujutatud “Põrgu”, peeti lossivaremete kõrval tuletõrjujate staadionil. Joodi ja kakeldi, lauldi ja mängiti akordioni, nagistati võsas ja kukuti kiirevoolulisse jahedasse jõkke.”

Pealkirja “tõlkisin” ma enda jaoks nii: veidrikud on üsna troostitult jauravad külaelanikud ja võpatused on minategelase tundlikud fantaasiamängud nagu alljärgnev katkend iseloomustab:

“Kas olete tundnud ahistavat hingeraskust raamatutest tuubil toas? Seda rõhuvat metafüüsilist välja, ritta seatud lugude koosmõju ja läbisegi rääkivat mitmehäälsust. Eriti tajutav on see pimeduse saabudes. Hämaruses, kus peitub aeg. Ja kartlik käsi kobab lülitit seinal. Säärane tuba oli ka meie kodus.
….
Raamatutegelased tungisid unenägudesse. Kaaperdasid laevu ja puistasid peekrisse mürki. Ratsutasid öistel tänavatel ja skalpeerisid preerias kahvanägusid. Kusagil kõrgemal asusid kõrvuti “Sada aastat kriminalistikat” ja “Sada aastat üksildust”. Ma polnud kumbagi lugenud, kuid kujutasin üsna elavalt ette, kuidas nende raamatute mõrvarlikud tegelased üksteisel läbi papist kaante külas käivad ja valgustkartvaid tegusid sooritavad.
Paljusid raamatuid tunnen siiani selgapidi. Olen aru saanud, et nende läbilugemine võib teinekord ka pettumust valmistada. See, mis pealkirjast ja kaanepildist lähtuvalt kaante sisse fantaseeritud ja kiuslikes unenägudes läbi elatud, osutub tihti võimsamaks kui tegelikkus. Ja tegelikkus võib osutuda nägemuslikumaks ükskõik kui rahutust unest…”

Kuna autor alustas trükisavaldamist luulekoguga “Oktoobrikuine tuuker” , siis on tubli annus poeesiat tema proosas meeldivalt jätkunud. Ja võrreldes Hvostoviga on rohkem müstilisele realismile lähenevat keelekasutust. Millegipärast meenus lugemisel mulle ka Tuglase “Väike Illimar”, kuigi ajastute vahe on suur.

Raamatust on saadaval ka digivariante digikogus ja Eesti digiraamatute keskuses.
Huvitav leid oli Ott Kiluski Eesti Ekspressis avaldatud artikkel “Ülestähendusi subkultuursest Eestist”.
Netiavarusest leidsin veel mõned lühiarvamused lugejailt ka pisut kriitikat blogijalt.

Ülli Tõnissoo

Ott Kiluski pilt on pärit siit.

Advertisements

One response to this post.

  1. […] Lugemissoovituse blog Loterii Maemaailm Kristiina lugemispäevik Katkeid […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: