Wolf Biermann – mees, kes ei mahu raamidesse

Kirjandusfestivalil Prima Vista annab 7. mail kontserdi legendaarne saksa luuletaja ja laulja Wolf Biermann. Laulev luuletaja Biermann on esinenud paljudes maailma riikides, temalt on ilmunud arvukalt luulekogusid ja heliplaate ning ta on tuntud terava keelega esseistina, kelle kirjatööd on vallandanud ägedaid avalikke diskussioone.

Eelmise aasta novembris 75. sünnipäeva tähistanud poeet ja laulukirjutaja on juba ammu kindlustanud endale koha saksa aja- ja kultuuriloos, lisaks kirjandusloolistele teostele võib Biermanni nime leida ajalooraamatutest ja kooliõpikutest.

Eesti keeles ei ole  Biermanni luuletusi seni ilmunud, väikest valikut ajakirja veergudel on festivali ajaks siiski oodata. Saksa keeles on tema luulekogud Tartu raamatukogudes kättesaadavad, vanemad  ülikooli raamatukogus (“Nachlass. 1”“Affenfels und Barrikade: Gedichte, Lieder, Balladen” , “Alle Lieder” ,  “Gebranntes Kind, das neugierselignach dem Feuer sucht”“Paradies uff Erden: ein Berliner Bilderbogen”“Über Deutschland unter Deutschen: Essays”“Ermutigung”), uuemad linnaraamatukogus (“Heimat: neue Gedichte” , “Berlin, du deutsche deutsche Frau: Gedichte”“Dein freches Lächeln küsse ich so gern: die schönsten Liebesgedichte”“Fliegen mit fremden Federn: Nachdichtungen und Adaptionen”). Muusikaosakonnas on olemas ka Biermanni Berliini aineliste lauludega CD “Paradies uff Erden. Ein Berliner Bilderbogen” ja kontsert-DVD “Das Kölner Konzert”.

Hoolimata kuulsusest Saksamaal, on Biermann meil peaaegu tundmatu ning  enne külaskäiku ja kontserti on asjakohane teda  tutvustada. Kes saksa keelt valdab, uurigu muidugi kodulehte, aga eesti keeles pakun siinkohal väikese tutvustuse.

Kes on Wolf Biermann?

Wolf Biermann sündis 1936. aastal Hamburgis. Kommunistidest vanemate lapsena siirdus ta 16-aastase noormehena Ida-Saksamaale, uskudes sinisilmselt, et asub seal uut ja paremat maailma üles ehitama ning viib ellu oma  vanemate ideaalid. 50ndatel aastatel õppis Biermann Berliinis Humboldti ülikoolis majandust, filosoofiat ja matemaatikat ning töötas Brechti teatris Berliner Ensemble lavastaja Helene Weigeli assistendina. Teatris hakkas ta helilooja Hanns Eisleri mõjutusel laule looma.

Luuletusi ja laule kirjutab Biermann alates 1960. aastast. Selleks ajaks olid suured illusioonid juba purunenud ning Berliini müüri ehitamise järel sai temast Ida-Saksamaa poliitilise režiimi terav kriitik. 1965. aastal kehtestasid võimud Biermannile totaalse esinemis- ja avaldamiskeelu. Nii ilmuski tema esimene luulekogu „Die Drahtharfe“ („Traatharf“), nii nagu kõik järgmisedki, hoopis Lääne-Saksamaal. Idas levisid tema luuletused ja laulud koopiatena käest-kätte. Kaksteist aastat kestnud esinemiskeelu järel sai Biermann 1976. aastal loa kontsertreisiks Lääne- Saksamaal, mille järel teda koju enam ei lastud. 13. novembril 1976 toimunud kontserti Kölnis ja sellele järgnenud SDV kodakondsuse äravõtmist Biermannilt peetakse Ida-Saksamaa  allakäigu alguseks. Biermannist sai aga kõige kuulsam SDV dissident.

Biermanni SDV-st väljasaatmisele reageerisid ägedalt intellektuaalid nii läänes kui idas. Ida-Saksa kirjanike ja kunstnike protestikiri põhjustas paljude tuntud kirjanike ja näitlejate siirdumise läände, sh ka kasutütre, tulevase kuulsa punklaulja Nina Hageni SDV-st lahkumise. Biermann asus elama kodulinna Hamburgi. Ta hindas ümber oma vasakpoolse maailmavaate, aga on jäänud ka edaspidi mässumeelseks kriitikuks, kes sekkub ühiskonna ellu.

Biermanni luule suurimad mõjutajad on Heinrich Heine ja Bertolt Brecht. Tema värsid on ühteaegu sarkastilised ja poeetilised, kurjad ja õrnad, maised ja ajatud. Tuntud saksa kirjanduskriitik Marcel Reich-Ranicki on öelnud, et Biermanni parimates luuletustes jäävad tagaplaanile  poliitilised ja ideoloogilised kategooriad, neis kõneleb  kannatav ja otsiv inimene, mitte poliitiline võitleja. Paljud luuletused on ajaproovile vastu pidanud mitte neis sisalduva protesti, vaid teravmeelsuse, huumori ja mängulusti tõttu. Biermann on kunstnik, keda on raske klassifitseerida – temas on ühendatud kannatav poeet ja võitlushimuline muusik, suurepärane kõnemees, kloun ja kabareeartist. Literaatide jaoks on Biermann artist ja artistide jaoks poeet, ta on kunstnik, kes ei mahu raamidesse.

Biermann on välja andnud üle 20-ne heliplaadi ja tema sulest on ilmunud rohkem kui tosin luulekogu, näiteks „Deutschland. Ein Wintermärchen“ (1971), „Der Preussische Ikarus“ (1978), „Paradies uff Erden. Ein Berliner Bilderbogen“ (1999). Biermann on saksa keelde tõlkinud Shakespeare’i sonette,  Bob Dylani poeemi ning Bulat Okudžava laule. Tema viimane, 75. sünnipäevaks ilmunud luuleraamat „Fliegen mit fremden Federn“ („Lend võõrastel tiibadel“) sisaldab vabas vormis luuletõlkeid umbes 20-st keelest, sealhulgas ka kolme Eesti rahvalaulu. Nina Hageni viimasel plaadil „Volksbeat“ on kover  Biermanni kõige kuulsamast, omal ajal rahvalaulu staatusesse tõusnud loost „Ermutigung“ (Julgustus).

Wolf Biermanni on pärjatud  paljude Saksa  kirjandusauhindadega, sh ka kõige mainekama Georg Büchneri auhinnaga (1991). Wolf Biermann on Berliini Humboldti ülikooli audoktor ja 2007. aastal omistati talle Berliini linna aukodaniku tiitel.

Linda Jahilo

Wolf Biermanni foto tema kodulehelt Thorsten Jander (2006)

Advertisements

2 kommentaari

  1. […] Biermanni pilt on pärit siit. Wolf Biermannist loe lisa siit. Like this:LikeBe the first to like this […]

  2. Posted by sulepuru on 15 mai 2012 at 18:45

    Biermanni luuletusi Vikerkaares , Eesti Päevalehes , Nädala autori lehel ja venekeelses kirjandusblogis. Raimu Hanson Biermannist Postimehes ja Linda Jahilo Klassikaraadios.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s