Andrei Ivanov “Peotäis põrmu”

Autorist

Sündis Tallinnas militsionääri ja töölise perekonnas. Et pääseda Nõukogude sõjaväest, lõpetas Tallinna Pedagoogilise Instituudi. Pärast lõpetamist töötas mitmel pool valvurina, reisis ringi Skandinaavias, elas pikalt Taanis. Eesti keeles on ilmunud jutustused “Tuhk” ja “Minu Taani onuke” Loomingu Raamatukogus 2010. a. ja 2011. a. romaan “Peotäis põrmu”. Romaan “Hanumani teekond Lollandi” pälvis kultuurkapitali vene kirjanduspreemia ja jõudis 2010. a. Vene Bookeri finalistide hulka.
Tõlkija Ilona Martsoni küsimusele: ”Kas on kerge või keeruline olla kirjanik kõige tüüpilisema vene perekonnanimega,” vastas Andrei Ivanov: ”Meie maailmas pole inimenegi kerge olla, rääkimata sellest, et jõuda kirjutada midagi avangardset… ja perekonnanimi ei mängi siin mingit rolli. Oleksin ma võtnud endale kõlava pseudonüümi, oleksin ikkagi kirjutanud samamoodi, see poleks sisuliselt midagi muutnud.

Kuigi Andrei Ivanovi looming on autobiograafiliste sugemetega, on autori sõnutsi autobiograafia vaid pinnas, millele ta rajab oma “väljamõeldiste aedu”. Intervjuus ajakirjanikule räägib ta: ”Ma olen iseendale kunstipersoonina ebahuvitav, igav inimene halbade harjumustega melanhoolik. Elan väga lihtsat elu ja mis kõige tähtsam, mulle ei meeldi mitte mingisugused muutused, olen väga konservatiivne ja võimetu tegema midagi ekstravagantset”.

“Peotäis Põrmu”

Raamatu ajataust on täpselt dateeritud – talv 2003 – aprill 2007, pronksiöö paiku. Minajutustaja, kolmekümnendates aastates mees, on seitse aastat veetnud Skandinaavias ning pöördub tagasi sünnimaale. Pöördub tagasi selleks, et veenduda – tema lapsepõlvelinna ei ole enam ning Eesti on üle võtmas Skandinaavia heaoluühiskonna hoiakuid. Raamat kubiseb värvikatest tegelastest,  paljud neist vihkavad Eesti Vabariiki, aga peale selle vihkavad nad ka kõike muud: iseennast, oma sugulasi, sõpru, naisi, tõööandjaid, ilma, naabreid, ajalugu. See kõik on kokku kohati väga naljakas, aga samas ka väga kurb. Autor raamatust: ”Kirjutasin valmis märkmed, kirjutasin üles sündmused ja tajumise mitte läbi oma silmade, vaid asusin välja mõtlema kirjanduslikku tegelast nii, nagu näitleja tõmbab näole ette maski. Sellest hetkest muutusid märkmed justkui pliiatsijoonisteks, mida pole värvikorra alt näha. Romaani peategelast kandsin endas kui erilist kristalli, läbi mille piilusin aeg-ajalt maailma ja inimesi, ning panin tulemuse hiljem kirja.”

Romaanis “Peotäis põrmu” kajastatakse väga paljusid tänapäeva ühiskonna ning  argielu  probleeme: venelased ja vene keel Eestis, immigratsioon, kodumaatus, kultuuride kokkupõrge, suhtumine sümbolitesse, inimelu tähtsus, vanade ja noorte suhted, peresuhted, euroopastumine, ajaloo tõlgendamine, mineviku mõtestamine jne,  jne. Aga eeskätt on see raamat depressioonis inimesest, kes ei innustu millestki, pigem tundub talle kõik suhteliselt nõme. Peategelane ei võta seisukohti, vaid pigem toob kitsaskohti välja, ironiseerib, kritiseerib – ja see ongi minu meelest tore, sest nii jääb lugejale võimalus oma arvamuseks.

Värvikas tegelane Perepelkin Eestist ja eestlastest: “Mulle meeldib tänapäeva eestlane. Ta näeb stiilne välja. Ta räägib inglist ja muid keeli. Tänapäeva eestlane istub wifis ja klõbistab asjalikult klahvidega, ta meenutab väga skandinaavlast, tänapäeva eestlane on nagu kameeleon, kes edukalt põhjamaalaseks muutub – ta on Põhja-Balti eurooplane, kes on kõik oma lokaatorid suunanud Skandinaavia poole, mitte see, kes ta varem oli…
Varem oli ta tšuhnaa! Äraaetud tšuhnaa! Ta oli see, mida nõukaaeg eestlastest teinud oli. Jah, hüva, riigi on meie tšuhnaad viieteist aastaga üles ehitanud. Nad ei kukkunud läbi, nagu paljud solvunud venelased ennustasid, öeldes, et eestlased ei õppinud ära vene keelt, kuid neil pole ka häid inglise keele õpetajaid. Jama! Nad latravad nii vene kui ka inglise keeles!… Kõik see toimib, masin töötab, juba on euroliitu põrutanud, poed on pungil, kasvavad justkui seened. Viisteist aastat, aga meie oleme nende jaoks ikka veel okupandid… Me ei pääse kunagi eliiti!  Meid ei võeta nende ringi, ükskõik kui hästi me nende keelt ka ei räägiks! Me jääme alati teise sordi inimesteks ainult rahvustunnetuse tõttu. Mitte mingit diskrimineerimist. Lihtsalt ignoreerimine. Vaata kuidas nemad muretud, istuvad, rüüpavad oma kokteile, tähistavad midagi, meie aga peksame keelt oma raske elu üle, meie – võõrad selles elu pillerkaaris.”
“Ma saan aru, miks eestlased venelasi ei salli ja ausamba ära viia tahavad! Mulle pole vaja muinasjutte rääkida, siin pole mingit poliitikat! Kõik on palju lihtsam. Okupatsioon, viiekümneaastane kommunism, ešelonid, mis viisid Siberisse – need kõik on teisejärgulised faktorid, kuna inimene elab läbi kõhu ja tunneb nahaga. Eestlased ei salli venelasi hruštšovkade pärast! Alandavate järjekordade pärast! Sellepärast, et pidid sõitma sapakate ja mossedega. Sellepärast, et pidid ärkama ja magama minema raadiokanali Majak järgi, Moskva aja järgi. Isegi mitte sellepärast, et pidid parteisse ja komsomoli astuma, vaid seetõttu, et pidid saunas Carlsbergi asemel Žiguli õlut jooma. Vaat sellepärast! Sellepärast, et ei olnud valikut. Sellepärast, et bolševikud segasid Lääne poole vaatamist. Segasid iseolemist ja kodumaa armastamist. Punaseks võõbatud kodumaa oli nende jaoks võõras ja igaühe südames oli selline kõrb nagu minu omas.”

Raamatu eriline väärtus on minu meelest  galerii värvikatest inimtüüpidest. Ühed neist on väsinud, laialivalguvad, sünged, must-valged subjektid, nagu “oleks nende peal katsetatud mingit koledat eksperimenti”. Nad kogunevad, ei tee midagi, neil on oma filosoofia, igaühel neist on viletsam kui teisel. “Olles ennast kõigest tänapäevasest eraldanud jampsist ehitatud müüriga, hulpisid nad mineviku unenägudes vastavaid teemasid läbi võttes, tehes näo, et mõtlevad, sukeldudes aina sügavamale ja sügavamale unenägudesse. See on omalaadne unustamise meetod. Nad peituvad vana koli täistopitud kapi taha, kujutades ette, et ekslevad püramiidis, püüdes lahendada selle mõistatust. Nad keerutavad käes iseenda taskurätti, nagu oleks see kaart, lootes leida väljapääsu raudteejaama kemmergust. Vaatavad üllatunult kella, justkui oleks see kompass, haaravad palavikuliselt mobiiltelefoni järele, nagu oleks see süda. See inimtõug sureb väga varsti välja. Väga varsti. Mingi kahe-kolmekümne aasta pärast neid enam pole. Ühed surevad maha, teised topitakse hullarisse, kolmandatel pole enam jaksu korterist välja tulla”.

Mõned selle mõttelise grupi esindajad:

* Taissia – poetess, vene keele õpetaja, tundis muret vene keele tuleviku pärast Eestis, lahkus koolist kui keelekomisjon palus tal riigikeele eksami uuesti sooritada, tal olid eraõpilased, kirjutas neile kirjandeid, teenis hästi. “Õpilased ei mõista, kuidas kirjandeid kirjutada. Nad ei saa aru, et tuleb väljendada ennast, oma arvamust, mitte teha copy paste`i. Isegi kava ei suuda nad koostada!”
* Turgenevlik abielupaar Ljudovid – “absoluutselt ärapleekinud isiksused”, liha nad ei söönud, päikese käes ei käinud, kandsid “ökoriideid”, vestlesid poolsosinal, hoidusid eraldi, vahtisid kõiki altkulmu. Mees jättis naise pärast kõik, ka naine jättis mehe pärast kõik. See oli tõeline armastus nagu poleks nad inimesed, vaid mannekeenid.
* Vilavate silmadega itimees, kelle arvates vajab tänapäeva inimene seitse korda päevas pääsu internetti, autot ning vähemalt klaas viina, et “veresooned šlakist puhtad hoida.” Ta ei suutnud kuidagi leppida, et on veel olemas inimesi, kes ei ela aktiivset netielu.

Teisalt aga inimesed, kes teadsid, mida nad elult tahtsid ja kuidas oma eesmärke ellu viia:

* Ülemus Valeri Ivanovitš. Oli nõukaajal majandusteaduskonna lõpetanud, oli haridusse raha paigutanud ning see andis dividende. Oskas hiilgavalt kolme Eestis kõige vajalikumat keelt: eesti, inglise ja rootsi keelt. Tundis end Eestis nagu kala vees. “Seadusi ta teab. Ta teab kõike. Ta teadis juba viieaastaselt, et eesti keelt on vaja õppida, et selles riigis ilma eesti keeleta ei saa. Ta teadis enne Gorbatšovi, et tuleb perestroika ja Nõukogude Liidu lagunemist ei saa vältida. Ta astus sellesse maailma entsüklopeedia peas, kalkulaator õnnesärgi taskus, milles ema oli ta sünnitanud, ainsa eesmärgiga teha raha.”
* Kolleeg Tõnu – tõi firmale raha sisse, oskas ükskõik kelle surnuks rääkida, hoidis klienti paela otsas niikaua, kuni too andis talle nõusoleku. “Neljakümneaastane, ahnuse ja iharuse poolt kuivaks imetud, olid seesmised vastuolud paisanud ta sedavõrd halli eksistentsi, et krihvel oleks tema kõrval ennast tundnud värvipliiatsina.” Hoidis kokku kõige pealt, valis naisedki sellised, kes käisid raha välja. Töötas kolme koha peal, ei ostnud midagi, segas odavat veini mulliveega.

Lõpetaksin lugemistutvustuse autori enda sõnadega: ” Ainuke asi mida ma tahan, on luua raamatuid, mida loetakse ka sadu aastaid hiljem. See tähendab tõelist kunsti, mitte kassikulda. Kipun kirjutama provokatiivseid teoseid, mida saab mitme nurga alt tõlgendada. Aga ma ei planeeri kirjutades väga palju ette, kasutan intuitsiooni ja lähtun inspiratsioonist”.

Jään huviga ootama Andrei Ivanovi uut raamatut, mille tegevus toimub Eestis 1920.-1930. aastatel.

Loe lisaks:
http://www.epifanio.eu/nr13/est/eestivene.html
http://www.epl.ee/news/kultuur/eesti-vene-kirjanik-kandideerib-vene-bookeri-auhinnale.d?id=51284239
http://sehkendaja.wordpress.com/2012/01/13/3-andrei-ivanov-peotais-pormu/

Ülle Nemvalts

Advertisements

3 kommentaari

  1. Posted by jane on 8 märts 2012 at 19:22

    Hea lugemine!

  2. Posted by Ülli on 20 märts 2012 at 18:13

    Lisalugemiseks Sandra Jõgeva värske arvamus.
    Mulle isiklikult mõjus raamat oma negatiivsusega väga depressiivselt. Tundub, et autor ei salli ei oma tegelasi – ükskõik, on nad siis eestlased, venelased, skandinaavlased – ega ka riiki ja linna, kus ta elab. Enimkasutatud sõna kujutatud inimeste iseloomustamiseks oli “idioodid”.

    Parimat,
    Ülli

  3. […] Lugemissoovituse blog Sehkendamine Lugemiselamused Kiiksu […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: