Merike Reiljan “Anakronett”

AUTORIST

Merike Reiljan on Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonna üliõpilane. Sündinud Tartus 1989. a. Lõpetanud Hugo Treffneri Gümnaasiumi humanitaarharu ja õppinud Vanemuise Tantsu- ja Balletikoolis. 2009. a. sai ta preemia draamateksti eest Kooliteatrite Festivali riigivoorus.

PEALKIRJAST

Anakronism – kreeka an(a)- “tagasi” ja kronos- “aeg” – on nähtus, mis ei sobi oma ajaloolisse konteksti, samuti sellise nähtuse kujutamine.

Autor ise selgitab, et anakronett on tuletatud sõnadest anakronism ja sonett: “Kuna anakroneti tuumaks on ilu, siis tema vormi kirjeldamiseks valitud peen ja nipsasjalik mõiste sonett. See sõna võiks samahästi olla ka korsett, menuett, konfett, piruett, marionett või Marie Antoinette.”

SISU

Inimestega minevikust on võimalik kohtuda ilma ajamasinata. Rasmus saab seda teada, tutvudes tüdrukuga, kes kummalise elu keerdkäigu tõttu on saanud 1930-ndate kasvatuse, ehhkki elab 21. sajandil. Tartu puuaguli süngete ja värviliste majade vahel hargneb lugu kahest noorest tänavamuusikust, kes püüavad vastata aja nõudmistele. Võib-olla on tüdrukul minevikust sellega kergemgi hakkama saada kui poisil kaasajast.

TEGELASTEST

RASMUS. 20- aastane, õpib ülikoolis apteekriks ja teenib tänavamuusikuna taskuraha. 9- aastaselt oli poiss katusele roninud ja libisenud ning saanud kukkudes püsiva põlvevigastuse. “Temas oli peidus hästisegatud kombinatsioon kavalast naerukuradist ja tõsidusest. Tal olid rohelised raskete laugudega silmad ja lõuajooneni ulatuvad punakaspruunid juuksed. Ta nägi pealaest jalatallani välja maitsekalt lohakas. Oma kargud oli ta ise puust voolinud, oranžiks võõbanud ja pärast üle lakkinud”. Rasmus elas koos isaga Karlovas ja aitas viimasel antikvariaati pidada.

MARIIN. Keemik ja riietur. Õppis ülikoolis ainete teadust ja töötas kostüümilaos. “Ta oli kondine ja tema igapäevasesse rõivakomplekti kuulusid pruun sonimüts, vest ja siidsall. Mariinist õhkus tahumatut ülbust ja nooruslikku kergemeelsust. Kuid see kõik olnuks plass ilma luulelise palistuskandita, mille lisas tema kiindumus parukatesse ja lavariietesse, mida ta korrastas ja osatäitjatele selga aitas.” Mariin üüris väikest ahiküttega korterit ja rõõmustas selle üle, et saab ise süüa teha. Rasmus ja Mariin tutvusid ülikooli laboris keemia praktikumis.

KRISTOFER. Õppis Tartu Kõrgemas Kunstikoolis maali – soovis saada vanade šedöövrite ja üldse vanade asjade restaureerijaks. Lisaraha teenis teatrirekvisiitide värskendamisega. Kannab raamatuid aksessuaaridena. Juba keskkoolis hoidis alati käes pintsaku või pükstega ühte värvi raamatuid. “Raamat on ju füüsiline asi ja selle valin ma välimuse järgi, teose aga võtan sisu järgi. Ma arvan, et mõlemat kvaliteeti tuleb hinnata. Mõistagi meeldib mulle lugeda, aga ma pean kaantest sama palju lugu. Niisamuti armastan ma vestelda, aga tahan olla ilusate inimeste keskel.” Kristofer oli Rasmuse sõber, said tuttavaks juba algklassides ja olid keskkooli lõpuni pinginaabrid.

INGEBORG. Salapärane  leierkastiga tüdruk, kellega Rasmus kohtus öisel tänaval.”Neiu kandis tumesinist kolmekümnendate aastate lõikega mantlit. See ulatus allapoole põlve, oli keskelt laia vööga kokku tõmmatud, kitsas tegumood rõhutas sihvakust. Tüdruku kuklasse üles sätitud juuksed olid vesihallid… Neiu võis kõige rohkem olla kahekümnene. Ometi tundus tema juures kõik mitte ainult vanamoodne, vaid lausa vana. Tema riided, tema hoiak, tema vesilokid. Kõik, peale verinoore naha.”
Tüdruku vanaema oli 90-aastane ja elas maamõisas koos Ingeborgiga, kellele palgati koduõpetaja, tantsuõpetaja. “Kahekümne esimest sajandit ei olnud maamõisas olemas. Selle asemel oli pesuköök ja toatüdruk, guvernant ja tantsutunnid. Ajakiri Linda ja Gailiti, Tuglase ning Kivikase närvekõditavad romaanid.” Alles 19-aastaselt astus Ingeborg ülikooli ja tuli Tartusse elama. “Ta ei kolinud üksnes maalt linna, vaid kahekümnenda sajandi algusest kahekümne esimesse.”
See omapärane neiu üürib kaheks kuuks vaba toa Rasmuse ja tema isa majas. Paneb raamatud külmkappi – “Ma arvan, et surematud asjad peavad kattuma härmaga ja ainult surelikud tolmuga”, riietub kinno minnes uhkesse tualetti ja aplodeerib püsti seistes seansi lõppedes. Päevade möödudes avab Ingeborg Rasmusele nii mõnegi saladuse oma elufilosoofiast: “Toad on pildid elavatest inimestest – aknapiidaga raamitud veel kuivamata värv. Ma valin külalisi hoolega. Kui olen kellegi kord oma tuppa lasknud, ei saa seda enam kunagi muuta ja ma kohtlen teda vastava austusega.”

TARTU

16-st novellist koosneva raamatu tegevuspaigaks on Tartu linn, mida autor nimetab “kasutatud asjade laenukoguks” ja selgitus: “kõik meile armsad kohad on juba kellelegi kuulunud. Nagu ka raamatukogudes ei jagata teavet eelmiste laenutajate kohta, sulgeb linn ajutise omaniku loo delikaatselt oma puuseintesse ja kivimüüridesse. Ainult lagunev fassaad annab märku nende “teiste” olemasolust…Linnajaod nagu Karlova, Tähtvere ja Supilinn on kapseldunud betoonseinte ja elektrivalgustuse vahele. Ohvrikivid pole kuhugi kadunud, nad on nüüd betoonist. Nad on kõrgemad kui kirikud, need kaasaegsed kaubahoovid. Igaühel on oma ettekujutus, mida täpselt on neile ohverdatud ja ka sellest mõeldakse erinevalt, kas kividele ohvri viimine muudab maise elu paremaks…”

Raamatut suureks plussiks on noore autori sõnaseadmise oskus – seetõttu kasutasingi ma lugemissoovituses palju autori enda teksti, mis on üllatavalt nüansirikas ja värvikirev. Samuti imponeerisid mulle “Anakroneti” tegelaskujud – noored, omanäolised, iseteadvad elukunstnikud.

Ülle Nemvalts

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: