John Grisham „Ülestunnistus”

Mis on ühe inimese elu väärt? Kui palju või vähe on vaja selleks, et määrata surmanuhtlust ning milliseid meetodeid võib kasutada, et „oodatud” otsus täide viia? Kelle käes on võim viimasel hetkel otsus tühistada, edasi lükata või täide minna lasta? Mis on moraalne ja mis mitte ning kas on olukordi, kus oma (ameti)vannetest võib üle astuda? Mida tunneb inimene, kes 9 pikka aastat surmamõistetute kambris veedab, teades, et ta pole millegi vastu eksinud?

John Grishami  raamat „Ülestunnistus” keskendub seekord surmanuhtlusele. Tõsi, sama teemat käsitles ka tema eelmine teos „Kamber”, kuid seekord on tegemist teistsuguse lähenemisega.

Mind on tema raamatute puhul alati paelunud kaasahaarav ja ladus jutustamisoskus. Ta suudab lugeja, kes ei tea suurt midagi seadustest, kohtutest või advokaatide terminitest, juhatada läbi loo nii, et raamatu lõpuks tekib tunne, et oleksid justkui targemaks saanud ning sinus on tekkinud huvi järgmistki raamatut lugeda.

Antud lugu leiab põhiliselt aset Texase  väikelinnas nimega Slone. Kadunuks jääb üks kena teismeline valge tüdruk ning süüdlasena peetakse kinni mustanahaline kohalik jalgpallitäht Donte. Lähevad aastad ning surmamõistva otsuse täideviimine jõuab järjest lähemale.  Kolm päeva enne hukkamist aga toimub loos muutus. Veerema lükatakse metsik sündmusteahel, algab meeletu võidujooks ajaga ja raamatut on võimatu käest panna.

Ma leian, et kirjanik, kes kirjutab nii, et sa lugedes vahel tunned, kuidas käed rusikasse lähevad ja tahaks mõnele tegelasele korralikult pasunasse anda või teise peale karjuda, et too mõistuse häält kuulda võtaks, on oma tööd suurepäraselt teinud. Antud loos on emotsiooni küllaga. Võid leida ennast kaasa tundmas antikangelasele ning samas nina kirtsutamas tegelaste peale, kes mingil hetkel tõesti kaastunde ära teeninud oleks. Võid tabada end ehk isegi mõttelt, et oled õnnelik, et ise Texases ei ela…

Grisham näitab oma raamatus väga selgelt, kui suur osa on inimeste mõtete reguleerimisel ajakirjandusel ja telemeedial; kui tugev on tänapäeval ikka veel rasside vaheline lõhe ning missuguseid vahendeid kasutavad ametivõimud, et oma tahtmist saada. Kokkumäng, korruptsioon ja kius on lihtsalt jahmatamapanev. Maine on ülimalt tähtis, olulised on protsendid ja prognoositavad hääletustulemused. Sinna vahele aga kaob ära lihtne inimene, kes ennast alati kaitsta ei suuda. Pole tähtis, kas ta on süüdi või mitte, ilma hea advokaadita, või isegi koos temaga, on väga raske kriisiolukorras toime tulla.

Värvikad tegelased,  mõtlemapanev lugu, mõnus huumor ning ootamatused on minu meelest Grishami tugevad küljed.  Ta oskab sind puudutada. Tema lood jooksevad nagu filmid su silme eest läbi. Seegi teos pole erandiks. Seega, kellele vähegi meeldib põnevus, pinge, ja sekka muiata, soovitan lugeda. Teised võiksid ka proovida :)

Infot veel autori kohta.
Teos on ka auhinnatud. 
Jaan Martinson raamatust.

Seili Ülper

John Grishami pilt on pärit siit.

Advertisements

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: