Rachel Ward “Numbers – Time to Run”

Mis: 

Kui Rachel Wardi raamatut “Numbers – Time to Run” ühe sõnaga iseloomustada, siis see on noorteulmekas.

Head:

Raamat on ladus, parasjagu põnev ja kaasahaarav, üsna ootamatute keerdkäikudega ja kergelt omaksvõetavate karakteritega kiire lugemine.

Raamatu realistlik pool kirjeldab üsna tüüpilist teismeliste maailmavalu ja otsinguid, konflikte enda sees ja ümbritsevatega, esimest armastust.  Erilise tähelepanu all on usalduse ja usaldamatusega seonduv. Muu jutu sisse on küllalt osavalt põimitud briti sotsiaalhoolekandesüsteemi valupunktid, rassiprobleemid, noorte kuritegevus.

Ulmeline külg on üsna lihtne, aga mõjuv. Nimelt näeb peategelane, 15-aastane tüdruk inimestele silma vaadates nende surmakuupäevi. Ja kuna tüdruk ei soovi inimestele otsa vaadata, et vältida liigset informatsioni, siis lisab see suhtlemisraskustele veel ühe vindi.

Leidsin raamatu nimekirjast “Top 10 ootamatu lõpuga raamatuist”. Ise ma seda raamatut sinna nimekirja vist ei paneks, aga mõttetegevust peale raamatu sulgemist annab lõpulause mõneks ajaks küll.

Vead:

Konflikide lahendused on kohati ebarealistlikult ladusad, kokkusattumusi kuhjub ja armulugu on liig klišeelik. Tõenäoliselt parema keeleoskuse korral kurdaks ka sõnavara vähesust.

Kellele:

Kõigile, kes noortekaid loevad.

Tekstinäide:

“There are places where kids like me go. Sad kids, bad kids, bored kids and lonely kids, kids that are different. There are thousands of us. If you choose to find us, that is – most people don’t.”

“It was one of those grey October days when it never really gets light. The rain wasn’t exactly falling – it was just there. hanging in the air, in your face, blotting everything out.”

Mida veel:

Oodata on järge “Numbers 2 – The Chaos”.

Tiina Sulg

PS. Küsimus, mitte ainult selle raamatuga seoses:

Kui autorid lasevad oma teismeliste peategelaste vanematel ära surra, siis kas sellepärast, et enne oli mõte, et vaatame, mis saab sest inimesest ilma vanemliku toeta, või oli vaja kangelane panna raskesse olukorda ja selleks tuli vanemad ära tappa?

Advertisements

2 kommentaari

  1. Kellegi tapmine on hea mugav viis jutule uus suund anda. (ma just täna tapsin ühe tegelase kirjutamise käigus :) Ükstaspuha, kas siis tahetakse kedagi raskesse või teistsugusesse olukorda panna. Ma arvan, et nii pole tapmisel ju väga halb eesmärk? Mu arust on kehvem variant, kui keegi tapetakse selleks ära, et jutule lõpp teha.

  2. Posted by sulepuru on 14 detsember 2011 at 12:29

    Mulle on lihtsalt vist liiga palju sama skeemi järgi lugusid ette sattunud ja orvuks olemine tundus nii mõnigi kord täiesti põhjendamatuna. (Siinkohal meenub Oskar Tanneri jutt, kus autoriteksti oli põimitud kurtmine, et oh miks ma ometi peategelase vanemaid geoloogideks ei teinud, nüüd pean selleks, et lastele mingitki tegutsemisvabadust anda, vanemad õhtuks teatrisse saatma.) Probleem ei ole kirjanduslikus surmas iseesneses, on ju võimalik peategelane ka enne raamatu algust surma saata, olgu näiteks kasvõi Alice Seboldi “Minu armsad luud”, tõenäoliselt taandub kõik sellele, kas ma usun autori teksti või mitte. Ja kui ei usu, siis hakkan urgitsema:)
    T.S.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: