Bree Despain “Sünge jumalus”

Libahundid, vampiirid ja mormoonid

Minul tekkis raamatut “Sünge jumalus” lugedes mõtteline paralleel  Stephanie Meyeri  Videviku-saagaga  ja selle põhjal  uudishimulik küsimus – mis värk on mormooni kirjaneitsitel libahuntide ja vampiiridega?

Nii Despaini kui Meyeri kirjanduslik haridustee on alguse saanud mormooni-kiriku eraülikoolis loovkirjutamise õppimisega. Kas olid seal õpingute käigus vastavad temaatilised workshop`id? Olen mormonismiga suhteliselt vähe kursis ega tea kas selles usulahus on müstika kilbile tõstetud nagu paljuski  uususundites ja new-age liikumises või hoopis allasurutud. Ehk  on see olnud hoopis protestimeelse loovkirjutamise õpetaja ja noorte kirjaneitsite “paheline” erihuvi?

Süžeeliinid on mõlemal autoril üpris sarnased, nagu oleks tegemist klassikirjanditega etteantud teemal: peategelane, oma lihtsakoelistest eakaaslastest mõneti erinev keskkoolitüdruk, armub nn. pahasse poisisse, kes on hoopiski üleloomulik olend  ja mis sellest kõigest siis saama hakkab.

Samuti on sarnane vorm  – mitmest raamatust koosnev saaga. “Sünge jumaluse” (orig. “The Dark Divine”) järjed on “The Lost Saint” (2010) ja  “The Savage Grace”  (2011). Arvestades Meyeri saaga menukust, oleks kirjastusel Pegasus küll kasulik ka järgede tõlkeõigused omandada. Igal juhul tundub sedasorti lugemisvara minevat noorte (neidude) fantasy-kirjanduse peavoolu nii meil kui mujal.

Armastus, müstika, põnevus on need 3 vaala, millele see toetub.

Despain on ise ütelnud, et ta pole Meyeri saagat klooninud, vaid temal oli oma lugu juba valmis kirjutatud enne “Videviku” ilmumist. Mine võta tagantjärgi kinni, kus on tõde!

Kui ma “Videviku” puhul leidsin, et ei kuulu sellise kirjanduse sihtgruppi ja elamus jäi suhteliselt lahjaks, siis “Sünget jumalust” lugesin suurema huviga. Minu arvates päästab selle autori parem ja  konkreetsem keelekasutus ning  sisu teravam kontsentratsioon – less is more–  mahu nimel ei oledetaile ülekuhjatud ega raamatu telliskivi-efekti taotletud. Loodetavasti ei  muutu ka järgede stiil halvemuse poole.

Oli lahe noortekas/naistekas.

Autori kohta lisalugemist:
tema kodulehelt
Wikipediast

Facebookist
Mormoonide kohta lisalugemist.

Ülli Tõnissoo

Advertisements

3 kommentaari

  1. Posted by SIMMU * on 27 jaanuar 2012 at 15:00

    Ma ei tea, see ei ole nagu üldse videvikuga sama, ma ei ütle, et parem, aga lugesin ja suurema huviga. See haaras lihtsalt endasse. Kui sulle samas sellised raamatud meelidvad, soovitan lugeda “Neelatud” ja “Pööripäev”, mis on “Neelatud” teine osa. See sammuti huvitav.

  2. Posted by katniss on 24 november 2013 at 18:27

    Ise olen fantaasia ulme õudus niiöelda friik. Järgmiseks võtaks ette sünge jumaluse. Erinevalt omavanustest ( üsna noor) imestavad kõik mu hullu lugemis huvi vastu:-D

  3. Posted by liisu on 23 veebruar 2014 at 21:30

    Kas keegi oskaks öelda kuna selle raamatu teised osad eesti keelde ilmuvad?
    Sünget jumalust soovitan soojalt, minu arust väga huvita ja kaasahaarav raamat.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: