Jaan Undusk “Quevedo”

Draama lugemine

Jaan Unduski “Quevedo” on nagu suur värviline õhupall, mis ei lase endast hästi kinni haarata, vaid kipub eest ära veerema.

Enamjaolt loen ma näidendeid nagu lühiromaane või jutte, kus on juhtumisi ebaproportsionaalselt suures osas dialoogi. Aga vahel hakkan ka ette kujutama, kuidas loetu laval välja võiks näha. Vanemuise lavastust pole ma näinud, minu nägemuses oleks “Quevedo” Ugala tükk. Näiteks: Quevedo – Andres Lepik, Olivares – Peeter Tammearu, de Roja – Aarne Soro, Velazquez – Indrek Sammul, krahvinna – keegi külalisena Tallinnast, näiteks Kaie Mihkelson ja teistes osades Viljandi Kultuuriakadeemia teatritudengid.

Kui kirjandusteadlane kirjutab ilukirjandust, siis võib oletada, et see on segu inimese erinevate hingetahkude peegeldusest, teaduslikku käsitlusse mittemahtuvatest uurimistöödest ülejäädavate ideede küllusest ja rõõmsast mängust reeglitega, millest ollakse vägagi teadlikud. Unduski teatritekst ei ole just kõige kergemini lavale kantav, aga teatavat dramaatikatunnetust on ka tema proosas, nimelt meenub mulle vana telelavastus, kus mängis Merle Jääger ja mis põhines katkendil “Kuumast”.

Teemad ja küsimused

Näidend suudab riivamisi puudutada mitmeid valdkondi: kunst, kirjandus, psühholoogia, poliitika, ajalugu, au, kohusetunne, julgus, suhtlus, seisus, stereotüübid, müüdid, saatus, isiksus jne jne. Kogu sellest kirjust kremplist jäi minu jaoks kõige rohkem kõlama vaikimine-rääkimine. Laiemalt võttes tundub, et ühiskond soovib kangesti õpetada loomupärased vaikijad rääkima ja lobisejaid vait olema.

Nagu mõnelegi teatriarvustajale, jäi mullegi Olivarese ja Quevedo konflikti olemus pisut hämaraks. Mõlemad olid ju Hispaania patrioodid, kõrgetel kohtadel õukonnas ja mõlemad püüdsid leida lahendust Hispaania allakäigule. Olivarese tekstiski on: “Me mõlemad räägime mõlemad ühtse Hispaania nimel. Me proovime igat oma sammu mõõta Hispaania kui terviku järgi.”

Üheks vastamata küsimuseks minu jaoks jäi, et miks Olivares Quevedo ikkagi vanglasse saatis. Suupruukimise eest, seadusetähte järgides, armukadedusest, üleüldse kadedusest, võimuihalusest, kontrollivajadusest, tüdimusest, kartusest oma koha pärast?

Kummastava nüansi andsid aeg-ajalt on teksti pikitud terminid, mida hakatakse kasutama tulevikus, tihtipeale koos vastavasisulise märkusega. Mõneti mõjub see värskendavalt, kuid mõnikord ka meeleolu ja ajastutunnetust liialt lõhkuvalt.

Mis on primaarne, mis sekundaarne

Ühes oma intervjuus on Undusk arutlenud primaarteksti ja sekundaaarteksti üle. Minu jaoks on tema näidend “Quevedo” pigem sekundaartekst, st. iseenesest pole näidend minu jaoks kuigi mõjuv, aga hispaania ajaloo ja kirjandusloo juurde juhtivat rolli täidab see tekst päris hästi. Seega sirvisin läbi Jüri Talveti tõlgitud ja põhjaliku saatesõnaga Quevedo “Valik luulet”, piilusin Cervantese, Lope de Vega, Calderoni, Tirso de Molina näidenditesse, vaatasin Velaszqueze kunstialbumit ja püüdsin end läbi närida Hispaania ajaloost. Kõik see taust muutis näidendi sisu ja vormi palju mõistetavamaks. Näiteks sain õigustuse kõrge ja madala stiili segamisele.

Hispaania ajalugu on küllalt keerukas ja segane ja kuna territoorium on piisavalt suur ja igal piirkonnal on ka tugev oma lugu, siis üldist pilti pole kuigi lihtne kätte saada. Kahjuks ei ole ka artiklite kogumik “Hispaania ajalugu” väga heaks abimeheks, kuna artiklid on teemadelt pisut kattuvad, hõlmavad liiga palju ajajärke korraga ja on kuidagi kummaliselt ideoloogiliselt suunatud. Lugeda soovitan küll, aga seda pigem parema puudumisel, kui sügavast kiitusest.

Kiidusõnad aga lähevad Anu Tontsile, kes Vanemuise lavastuse tarbeks on kokku seadnud suurepärase teatrikava, kus kokkusurutuna on siiski jõutud nii palju tutvustavat-selgitavat ära öelda. Ja jätkuvalt jaksu Jüri Talvetile eestlastele hispaania vaimu tutvustamiseks.

Edasi lugemiseks

Jaan Unduski näidendist: Mardi Valgemäe “Jaan Undusk näitekirjanikuna” , Aarne Ruben “Vana hispaanlane teab” , Rein Veidemann “Vaimusöe rikastaja Jaan Undusk”,  Ott Heinapuu “Unduski Hispaania tragöödia”,  Arvo Valton “Hagemisest keeldumine” Looming 2004/1, Mardi Valgemäe “Quo vadis, “Quevedo”?” Vikerkaar 2004/3,  Loteriis.

Vanemuise lavastusest: Meelis Friedenthal “Hispaania eest – iga minut, iga tund”, Pille-Riin Purje “Don Josést Olivareseni ehk Kui homme ei ole enam päev”,  Andres Laasik “Tervitushüüded Hispaaniale kõlavad õõnsalt”  Kairi Prints “Mängivad nagu noored jumalad”,   Valle-Sten Maiste “Moodne aeg barokses peeglis”,  Susapesa “Armastus – teise sõnaga surm”.

Intervjuud Jaan Unduskiga: Andres Keil, Sven Vabar.

Hispaania kuldajastu autoreid: “Hispaania pärand: “Kuldajastu” komöödia August Sanga ja Aleksander Kurtna tõlkes” (Miguel de Cervantes, Lope de Vega, Pedro Calderón de la Barca), Pedro Calderón de la Barca “Suur maailmateater”,   Tirso de Molina “Sevilla pilkaja ja kivist külaline”, Francisco de Quevedo “Valik luulet”.

Hispaania kaasaegset kirjandust: Félix J. Palma “Ajakaart”,  Javier Sierra “Sinine daam”,  Carlos Ruiz Zafón “Tuule vari”,  Julio Llamazares “Kollane vihm”,  Albert Sánchez Piñol “Pandora Kongos”,  Carme Riera “Pool hingest”.

Tiina Sulg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: