Helena Läks “Helena läks”

Ükskõik kuidas suhtuda roosasse raamatusse, imepisikese autori nime ja raamatu pealkirjaga, külmaks ei jäta see vast kedagi. Kui oodatud ümbrikust koorus välja roosa asi, siis ei teadnud ma esiti, kuidas sellesse suhtuda. Sest mu meelest sobib roosa ainult põrsastele. Hea küll, kassi nina võib ka olla roosa. Ja need on ka ainsad kohad, kus ma sedasinast rõõmsaks ja naiivseks tituleeritud värvi soosin. Aga roosa alt tuli välja Must! Selline mõnusalt kore ja kare. Vaat see juba läheb. Tegin raamatu lahti – mõnna-mõnna-mõnna! Unustasin palaviku ja väsimuse, neelasin tekste. Tuleb tunnistada, kuigi ma olen mõne tekstiga siiski varem tuttav, oli huvitav neid niimoodi, paberile panduna ja kaante vahel vaagida.

Helena Läks on sama huvitav nimi nagu Anna Minna. Huvitav on ka tema tekstikeel, täis parasiitlikult palju võõrsõnu ja slängi. Oma häbiks pean tõdema, et sõnaraamatust ei tulnud mul ühtegi sõna ega mõistet järgi vaadata ega ka oma “väikestelt” sõpradelt aru pärida. Nii rikutud, nii rikutud teoloogiast, filosoofiast, semiootikast, tont teab millest. Seega ei mõjunud võõrsõnad tekstis võõrkehadena, vaid pigem tuttavate planeetidena. Jah, mõneti unustatud, aga ikka armsatega. No nendega, mida tuleb südame ligi hoida. Õigemini seda, mida nad märgistavad.

Kuigi ma väga täpselt ei saanud aru, miks on herr (:)kivisildnik sattunud nende hulka, kelle poole ei tohiks pöörduda, tean, kes on Joshua ja INRI ning sedagi, et Helena on kandnud kunagi (loodetavasti ei tee ta seda nüüd) liigväiksed rinnahoidjad, sest need tunduvad kuidagi hingel olevat. Nagu ka fragmentaalne maailm, mille musternäidis on seesinane raamat. Võin küll eksida, aga mu meelest kaob ajuti ses kummaliste ja hullude mõtete-kujundite virrvarris järg käest, üks mõte vahetab teise välja. Kaootiliselt. Aga see ekslik tunne läheb tavaliselt üle siis, kui tekstiblokk otsa saab. “Ankruketi lõpp on laulu algus,” või kuidas see Laaban ütleski. Miks mitte. Sama hästi potsatab mullane vanaema puu otsast Newtonile pähe ja Helena mõtleb teooriad silmipööritavatest imala ilmega lillades dressides poisikluttidest. A la carte. Või siis mina.

Kohatine riimumine tekitab umbes samasuguse võõristuse nagu pikad hakkimata, dadaistliku joruna näivad sõnade read. Või siis hoopis taoistliku? Selge, et see raamat võib peale oma roosade kaante, tummise musta südamiku ja taotlusliku rebitusega mõjuda vanema põlvkonna luulesõpradele ehmatavalt. Aga ta ei mõju niiviisi neile, kes iga jumala päev hängivad feissis, söövad burksi ja kelle biit ühineb häbelikult porriga. Ega ka, vabandust väljenduse eest, “esteet-kusipeadele”, sest ometi kord on keegi kirjutanud midagi nii oma, midagi nii käega katsutavalt sürri, aga samas raputatud peale kerglust, hoolimatust ja naiivsust. Nagu mängeldes.

Helenas peitub väike romantik. Nii räägivad tema tekstid. Võimalik on aga ealine iseärasus. Pole viga, küll see üle läheb. No ja kui ei lähe, siis las ta siis ollagi. Ta vähemalt ei kaldu enesehaletsemisse, või kui teebki seda, siis läbi sellise kaleidoskoobi, mis laseb arvata teab mida. Isegi seda, et ta  võibolla saabki selleks päris-päris oma eesti noorluuletajaks, kes pärib Kalju Lepiku ja Ilmar Laabani mantli. Liiatigi langeb sutsuke kuulsust ka Saaremaale. Ikkagi saarlane, mis sest et muhulane.

Muuseas, sellele raamatule on juba üksjagu kuulsust langenud. Nimelt pälvis ta auhinna raamatukujundusvõistlusel “25 Kauneimat Eesti raamatut 2010”. Žürii ütles nii: “Üllatav, robustsusele rõhuv liivapaberist must kaas ja roosa ümbrispaber koos põnevalt kujundatud sisuplokiga, kus toon-toonis värvikasutus ja lehe lõikamise lohakust mängivad mustad servad loovad kontrastse terviku.” Kujundaja on Valter Jakovski, välja andis raamatu kirjastus Verb, toimetas Elo Viiding.

Kui päris aus olla, ja ilma selleta ei saa kuidagi, siis arvatavasti polnud ma hulk aega lugenud midagi nii head. Nojah, kui välja arvata Kaupo Meiel, fs, Veiko Belials. Mõned veel. Aga nemad on nimed, vähemalt kirjandusmaailmale. Helena aga trügib vägisi parnassile. Õige ka, õige kirjaniku koht ongi seal: seista enesest käristatud paberilehtedega laval ja lasta aplodeerida oma hullusele. Veab, kui neid aplodeerijaid on üks, veel enam aga, kui neid saab kümme ja sadagi. Siis saab seda, kaante vahele pressitud homo intellectust maha müüa. Korduvalt. Juhul kui suurte mütsidega vampiirid neid enne nahka ei pane.

Ene Kallas, Meie Maa ajakirjanik

Advertisements

One response to this post.

  1. […] Lugemissoovitus Sirp Klassikaraadio saade “Uus raamat” […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: