Lois McMaster Bujold “Vori mäng”

Hurraa, hurraa, uus Bujold on ilmunud!

Suures “Näljamängude” triloogia lõpplahenduse ootamises tuli uus Voride  raamat täitsa ootamatult ja meeldiva üllatusena. Vaatasin autori kodulehte, et mida veel oodata oleks, ja märkasin, et ajalise järgnevuse mõttes oleks pidanud enne ilmuma  “The Mountains of Morning”, huvitav, kas see jääbki vahele? Kirjastus võib ju ilmselt teha valiku ja arvata, et see pole piisavalt huvitav, aga auhinnasaju järgi on tegemist võrdsete teostega. Samas pole ka võimatu, et sain kodulehe nimekirjast lihtsalt valesti aru. Asjatundlikud kommentaarid on teretulnud!

Selles raamatus saadetakse värske sõjaväeakadeemia lõpetaja Miles arktilise kliimaga väikesaarele ilma vaatlema. Kui välja arvata asjaolu, et elanike IQ on võrdne saarel valitsevate miinuskraadidega, komandör on mõrvarlik psühhopaat, ja veel paar pisiasja, pole elul vigagi. Asja mõte on noormeest 6 kuu jooksul käskudele alluma harjutada. No aga mis raamatu saaks kirjutada ilmavaatlemisest? Ei lähe kuigi kaua, kui Miles peab valima, kas alluda määrustikule või üritada päästa hulka elusid  ülemusele vastu hakates. Valik on ilmne, ehkki mitte kerge, vähemalt need elud saavad päästetud. Julgeolekuülem katkub juukseid ja otsustab, et ei suuda teist korda nelja aasta jooksul Milesi riigireetmise protsessi läbi teha, mistõttu Miles peab kaduma, ta võetakse tööle julgeolekusse ja ellu äratatakse admiral Naismith. Oma vana laevastiku inimestega kohtumisel püüab Miles selgitada juhuste osa oma elus, mille peale Tung ütleb talle: ““Sinu “juhused”, nagu ma kunagi märkasin, kipuvad sinu vaenlastele niipalju peavalu valmistama, et isegi küpsed ja hoolikad strateegid läheksid kadedusest roheliseks. Kuna need on selgelt liiga järjepidavad, et neid vedamiseks pidada, olen ma jõudnud järeldusele, et tegu on alateadliku tahtega.““

Väga “väikese ja lihtsa” luuretöö käigus komistab Miles orjatööle sattunud keisri otsa. Ei puudu raamatust ka saatuslik naine, kelle kõrgepinge-naeratus tekitab Milesile tunde, nagu oleksid talle petersellioksakesed kõrvadesse torgatud. Daami tagasihoidlikuks plaaniks on saada Barrayari keisrinnaks. Läheb veel veidi aega ja Miles on sunnitud kartsa saatma ka oma ülemuse keiserlikust julgeolekust. Mulle endiselt väga südamelähedase stiili näiteks tahaksin siin tsiteerida lõigukese raamatu lõpuosast, kus ta oma tegevusest aruannet esitab. Julgeolekuülem küsib: ““Ja ikkagi… kelle alluvusse ma su nüüd määran? Millise ustava ohvitseri karjäär järgmisena hävitatakse?”  Miles mõtles järele. “Miks te ei võiks mind otse enda alluvusse määrata, härra kapten?”  “Tänan väga,” ütles Illyan kuivalt.““

Palju pööraseid seiklusi, aga ka mõtisklusi poliitikast, vandenõudest, isiklikust vastutusest – 320 lehekülge, mis liiga ruttu läbi saavad.

Arvustusi Ulmekirjanduse baasis.
Arvustus eelmistele raamatutele.

Kaja Kleimann

2 kommentaari

  1. Posted by sulepuru on 6 aprill 2011 at 19:32

    Üks hea ühe hingetõmbega lugemine. Et juba ootaks järgmist:)
    Baasi andmetel on “The Mountains of Mourning” lühiromaan, arvustustes ka jutuks nimetatu. Ehk tuleb kunagi Bujoldi lühiloomingu kogumik, sest selle maailmaga seotud jutte on tal veelgi.
    T.S.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s