Kätlin Kaldmaa “Nägemata ilmad”

Kui vaadelda läinudaastasi arvukaid noorte naisluuletajate kogusid, tundub tasapisi algavat luule renessanss, umbes nagu kuldsetel kuuekümnendatel, siis kui kirjandusellu ilmus nn. kassetipõlvkond. Kes neist jätab kestvama pildi kirjandusmaastikule, seda saab näidata vaid ajasõel. Muljeid Triinu Merese, Heliriin Puistamaa ja Joanna Ellmanni luulekogudest on siin kirjandusveebil juba esitatud.

Ka Kätlin Kaldmaa on oma  luulekoguga “Nägemata ilmad”  ühe omanäolise asja meie luulemaastikule lisanud. Autor, kelle kaks eelmist raamatut  on ilmunud pseudonüümi Kätlin Kätlin all, on kirjandusilmas juba mitmekülgselt tuntud isik. Veebisait  www.kultuur.ee, kus on toodud Tallinna Rahvaülikooli kava, iseloomustab lektor Kätlinit ilmekalt: “Kätlin Kaldmaa on kirjanik, tõlkija ja kriitik, kes elab raamatuelu: ta loeb raamatuid, tõlgib raamatuid, kirjutab raamatutest ja raamatuid. Aitas elule raamatuajakirja Lugu, mida praegu ka peatoimetab. Arvab, et raske on leida paremat asja kui hea raamat. Kardab, et kui sureb, siis raamatusurma.”

Kõigepealt tahaks tsiteerida luuletaja enda koostatud üsnagi intrigeerivat raamatututvustust kaane tagaküljel:

“Nägemata ilmad” on unenäoraamat…
See on unenäoraamat, sest see on unes nähtud raamat. Kaks korda unes nähtud raamat.
Esimene kord oli peaaegu ennemuistsel ajal, aastate eest. Nägin unes, et olin koos kunstiteadlastega ümarlauaseminaril “Kas kunst on surnud?”, kus osalejad istusid ümber suure ümmarguse laua, mustad rõivad seljas, nagu matustele kohane, ja arutasid kunsti surma üle. Arutelu oli elav ja viimaks tegi ajaloolane Linda kunstiteadlastele selgeks, et kunst elab ikka veel. Seminar pidi lõppema minu raamatu esitlusega.. Raamatu nimi oli “Nägemata ilmad” ja kiirelt lehitsedes veendusin, et on ikka õige raamat. Siiani on selgelt meeles kujundus (ei, mitte see siin) ja mitu luuletust oli ja millise idee järgi see üles oli ehitatud (just nagu see siin). Ja siis tuli trepi peal vastu Jan Kaus ja tal oli süles kast minu raamatutega, kus minu nime asemel oli tema nimi ja ta ütles, et tal tuleb kohe raamatuesitlus. Küsimuse peale, mis raamat on, vastas ta, et ah on üks raamat, “Nägemata ilmad”, ja Ilmamaa käis talle nii kaua peale, et ta tegi selle lõpuks ära.
Unenäod.
Teine kord oli märtsikuus.
26 luuletust, täpselt nagu vaja, olid olemas, välja trükitud nagu vaja, algus ja lõpp paigas, aga keskoht ei tahtnud  kuidagi kokku joosta. Sättisin teisi nii-ja teisipidi, iga päev, mitu tundi, ikka ei midagi. Kui see juba neli nädalat oli kestnud, pobisesin ühel õhtul enne magamaminekut pahaselt: “Näitasite raamatut, näidake nüüd siis ka, mis järjekorras need luuletused seal käivad”.
Ja näidatigi! Kõigepealt suures plaanis – tõepoolest suurendusega – , kuidas luuletused järjestuvad, anti aimust, mis tunde need peavad tekitama, ja lõpetuseks – kui ikka veel aru ei saanud – näidati ka sisukorda.
Unenäod.
“Nägemata ilmad” ei ole unenäoraamat.


 Luuletuste pealkirjad on väga konkreetsed, osad läbivalt suurtähtedega nagu: “UNISTUS”, “ÕNN”, “HIRM”, “RAHU”, “MÕRV”, “SURM”, “MUUSIKA”, “RÕÕM”, “TULEMINE”, “JÄLG”, osad väiketähtedega nagu “asjad”, “muusika”, “öö”, “matus”. Usun, et see pole pelgalt vormimäng, vaid luuletuste sisuga kooskõlas ja ehk ka inspireeritud autori unenägudest.
Läbiv teema käsitleb luuletamist ja loojat-luuletajat.

MÕRV
Loe mu luuletusi
Kisu need alasti
Nopi oma suurte kohmakate sõrmedega
Nende küljest ebemed ja okaste külge takerdunud paplinõiad
rebi need tükkideks
nii et mu südameveri hakkab nõrguma
ja läbi veenide õhukeste seinte välja imbuma
tee mulle haiget
nii et ma hammaste kriginal
pean oma luud uuesti kokku kasvatama
ja koed ja sooned, südamegi, taaslooma
tapa mind ära
et saaksin
uuesti sündida

  sõnas,
ja puhata
seitsmendal päeval
muusika

Omaenda vanade luuletuste lugemine
on
nagu kõnniksid majas
kus oled kunagi elanud
käid üksteise järel läbi tubadest
mida sa justnagu mäletaksid
sündmustest
mis just nagu oleksid neis aset leidnud
riiulitel raamatud
mida mäletad end lugenud olevat

kõik tuleb kusagilt kaugelt
just nagu oleksid
seda inimest kunagi tundnud.

Luulekogu eripäraks on, et see sisaldab kaht võõrkeelset luuletust – inglise keeles “between” ja hispaania keelde tõlgitud  “como”, “kuidas”, mille eestikeelne variant lõpetab luulekogu sõnadega:

Kuidas manan ennast mõtlema, on vaja
Kuidas veenan ennast jääma, on vaja
Kuidas korjan ennast kokku
Siit-ja sealtpoolt ookeane ja mandreid, on vaja
Kuidas elan homseni, on vaja.

Loovisiku elamisraskusest vestab ju seegi.  Kätlin Kaldmaa keelekasutus on elegantselt lihtne, ilma ülepingutuste ja kunstiliste kujundite liigkuhjamisteta.

Portaalis Raamatumaailm on mõned arvamused “Nägemata ilmadest” kajastamist leidnud. Samuti meie raamatukogu  Nädala autori alt võib leida pisikese nimistu autori publitsistikast. Google`i nimeotsing pakub suurema valiku publitsistikat ja vikipeediast leiab autori kohta lisaandmed.

Ülli Tõnissoo

Pilt on pärit siit.

Advertisements

One response to this post.

  1. […] Sirp EPL Lugemissoovituse blog […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: