Naomi Novik “Tema majesteedi lohe”

Naomi Noviku  “Tema majesteedi lohe” on, nagu pealkirjastki näha,  järjekordne loheraamat. Erinevate autorite samade müütiliste olendite kohta kirjutatud teoseid lugedes võib tekkida tunne, et miski on “valesti” ja ei klapi sinu juba olemasoleva ettekujutusega lohest, päkapikust vms tegelasest. Siin on kõik korras selles mõttes, et võrdluses Anne McCAffrey lohedega, kes siiani mu lemmikud, on sarnasusi piisavalt, sarnane on inimkaaslase valimisviis ja ka tugev side lohe ja inimese vahel, ehkki Noviku välja mõeldud lohed elavad  oma pika eluea tõttu üle mitu peremeest. Samuti on nad nii suured, et ühe ratsaniku asemel kannavad nad terveid meeskondi.

Raamat iseenesest on alternatiivajalugu ja  kirjeldab Napoleoni sõdade aega brittide poolelt. Noor laevakapten vallutab prantslaste laeva ja saab sõjasaagiks lohemuna, mis koorub juba enne maale saamist. Mehed võtavad küll liisku, kes peaks loheratsuriks hakkama – lendurite elu on väga üksildane, neil pole võimalik võtta osa seltskonnaelust ega õieti peretki luua –kuid lõpuks hakkab lohe rääkima ikkagi kapteniga. Täiesti ettevalmistamatult pakub kapten Laurence lohele nimeks Temeraire, mis on suure sõjalaeva nimi, mille vettelaskmist mees kunagi nägi. Lohe kasvab kiiresti ja õpib sõdimist, signaallippe, lahingurivis lendamist jne kuni lõpuks päästabki oma ootamatult ilmnenud võimega ühe suure lahingu, sellega seoses  määratakse lõpuks õigesti ka tema seni saladusse jäänud tõug.

Raamat on täitsa kenasti kirjutatud ja põnev, juhul kui sõjaraamatud meeldivad. Mulle ei meeldi. Ja mulle on täiesti arusaamatu, miks peaksid nii uhked, ilusad, suured ja intelligentsed (enamus lohesid muidugi pole nii targad kui peategelane, neile pole vaja õhtuti “Principia mathematicat” ette lugeda) loomad väikeste räpaste inimeste sõdadest osa võtma ja üksteist selle käigus tapma. “Väikesed räpased inimesed” on mõeldud inimsoo kohta üldiselt, raamatu kangelaste hulgas on ikka põhiliselt üllameelsed džentemenid ja vaprad sõdurid, kes täidavad oma kohust isamaa ees. Mõni üksildane väike närukael ka, et mingigi vaheldus oleks.

Väga sümpaatne on koht, kus kapten Laurence lohele inimeste seadusi ja reegleid tutvustab, mida see terve mõistusega olend ikka päris tobedaks peab ja teatab, et neid ta küll järgida ei kavatse, niiet vaene kapten teda  jakobiiniks nimetab.

Temeraire raamatuid on kokku kuus ja küllap neid meilegi juurde tõlgitakse. Usun, et need pakuvad ulmehuvilistele  poisslastele rohkesti põnevust. Eks ma loen neid tõenäoliselt isegi edasi, lihtsalt lahingukirjeldustest  üle libisedes. Siiski  on mul veidi raske ette kujutada, et veel viis raamatut ainult sõda saavad käsitleda, sel juhul saab mu viitsimine ilmselt  küll otsa.

Kaja Kleimann

Pildid on pärit siit ja siit.

Advertisements

One response to this post.

  1. […] Naomi Novik on esimese põlve ameeriklanna ja Poola muinasjuttude ning Baba Jagaa ja Tolkieni lugudega üles kasvanud. Novik õppis Browni ülikoolis inglise kirjandust ning kaitses Columbia ülikoolis magistrikraadi arvutiteaduses. Ta osales arvutimängu “Neverwinter Nights: Shadows of Undrentide” arendamises, kuni hakkas tegelema kirjutamisega. Ta on kirjutanud kaheksa raamatut Temeraire sarja, millest esimene, „Tema Majesteedi lohe”, on ka eesti keelde tõlgitud ja sellest ma kirjutasin siin blogis 2010. aastal. […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: