Slash ja Anthony Bozza “Slash” ja Mihkel Raud “Musta pori näkku”

Eestis ei ilmu rokiraamatuid just ülearu tihti. Kui lugesin läbi Slashi raamatu, tekkisid peas paralleelid paar aastat tagasi ilmunud Mihkel Raua raamatuga “Musta pori näkku”.

Mihkel Raua ja Slashi vanusevahe pole kuigi suur (sünniaastad vastavalt 1969 ja 1965) ja ka muusika avastasid nad mõlemad üsna sama vanalt, varateismelisena, neil on olnud ühiseid lemmikuid ning nad mõlemad pääsesid üsna varakult profimuusikutena lavalaudale. Mõlemad on olnud sõltuvuses alkoholist (Slashi puhul ka narkootikumidest) ja mõlemad on tajunud hetke, et nüüd aitab, ja sellest välja saanud. Ja nii ongi mõlema raamatutel pisut tagasivaatav-targutav toon juures.

Mihkel Raua raamatu lõpuks oli mu kokkuvõtte: “Liiga palju alkoholi ja liiga vähe muusikat”. Slashi raamatus on kõike, mida ühelt rokkaribiograafialt oodata: sex, drugs & rock’n’roll. Kuidagi armas on, et mõlema eluloost paistab välja eluetapp “Tegelikult olen mina Liivimaa (või mis iganes maa) parim kitarrist!”. Kummalgi on jätkunud tahtmist kaasmuusikutele nii omad kiidusõnad jagada kui nendega omad kanad kitkuda. Ja kuigi näiteks Raua Nõmme kontserdi kirjeldus oli huvitav, siis Slashi biograafias on esinemiste, salvestamiste, mängimismõnu ja muusika mõju kirjeldusi oluliselt rohkem. Ja hoolimata sellest, et ma muusikast suuremat ei jaga, oli minu jaoks läbivate kitarrimängukirjelduste tõttu Slashi lugu kuidagi kaasahaaravam.

Lisaks muusikale olid ühed mõjusamad kohad minu jaoks mõlema raamatu puhul lapsepõlvest: Raua kirjeldatud Peredelkino-periood ja Slashi elukoha- ja koolivahetused ning kummagi kitarri-avastamised, isepäisus ja värvikad mentorid. Huvitav on, et neil on lisaks muusikuandele ka teisi päritud andeid: Raua puhul kirjutamine, Slashil kunstianne.

Mõlemad raamatud tunduvad olevat üsna ausalt kirja pandud, nii palju kui mälu, sisetunne ja raamatu maht lubavad. Mihkel Raua oma on küll sellevõrra oluliselt ehedam, et kirjatöö on ta ise ära teinud, Slashi puhul on vahendajaks Rolling Stone’i ajakirjanik Anthony Bozza. Mahuvahe aga on Slashi kasuks. Raamatud on üsna rikkalikult fotodega illustreeritud, piltide valiku puhul olin ma mõlema puhul pisut nõutu, aga oma loogilist tuge nad tekstile pakkusid ning tõenäoliselt olid just need fotod autoritele olulised.

Kui Mihkel Raua raamat pälvis nii trükimeedias kui internetiavarustes suurt tähelepanu, siis Slashi raamat pole kuigi palju vastukaja saanud. Mihkel Raua kirjutamisoskuse üle oldi üldjuhul kuidagi meeldivalt üllatunud, et mõnele lugejale stiil ei sobi, on iseasi. Slashi puhul jäin nii mõnegi koha peal mõtlema, et kas tegu on puhta intervjuuga, või on ta midagi ka ise kirja pannud. Kirjastuse Tänapäev lehel kurdeti kehva tõlke üle, aga et raamat ise on “äge” ( minu meelest tore sõnaleid selles tõlkes, kuigi vast ohtravõitu kasutusega), siis mind isiklikult ei seganud.

Autoritega seotud ansambleid enda jaoks tuntuse-meeldivuse järjekorda sättides sain rea: 1. Singer Vinger (mille plaati mul pole, küll aga olen nautinud mitmeid toredaid kontserte), 2. Guns’n’Roses (tuntumad laulud on kusagil mälusopis alles), 3. Mr. Lawrence (jätab suht ükskõikseks), 4. Velvet Revolver ja kõik need teised, millest ei oleks nagu kuulnudki. Seega ei pea ühe rokiraamatu lugemiseks sugugi fänn olema.

Tiina Sulg

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: