Susan Luitsalu “Küsimused kõikidele vastustele”

Mööndustega hariv teos, seda eriti juhul, kui tibielu koha pealt kultuuritasemes tohutu lünk. Et see lünk nii karjuv on, ma enne raamatu lugemist ei teadnud. Ilmselt lihtsalt seetõttu, et kui ei puutu kokku, siis ei vaeva ka pead. Aga kirjutatud oli ladusalt, mitte üks kobin selle koha pealt. Minu jaoks uus värske kraam ka hoolimata sellest, et kuulu järgi olevat, kas siis enamik või suisa kõik juba ilmunud teatavas naisteajakirjas. Töö tõttu puutun ma nendega kokku, ajakirjadega, ma mõtlen, ja isegi lappan neid, kuid pean tõdema, et sihtgruppi kuulumise ainsaks tunnuseks on teatavate kehaosade olemasolu, mistõttu ma pole neid kolumneid lihtsalt lugenud.

Meelde mulle samas ka tuhkagi ei jäänud, peale selle, et enam ma ühtegi oma tuttavat-sõbrannat kalliks ei julge kutsuda. See olevat mõnitamine. Ma loodan, et nad ei tea seda, sest ma tõesti ei tahtnud s…..i öelda, vaid vastupidi. Seega saab sellest teha järelduse, et inimene õpib kõigest, millega kokku puutub. Ausalt, enam ei kutsu kedagi kalliks.

Svea Sõrmus
Ilmunud algselt blogis.

.

Raamatukogus olen täheldanud ühte kummalist raamatute vastu huvi tekkimise põhjust: kui mingi raamat on suure nõudluse tõttu saanud nn “kiireks raamatuks” (st. 7-päevase laenutusajaga raamatuks), siis on hulk inimesi, kes soovivad seda raamatut lugeda mitte sellepärast, et teema või autor talle erilist huvi pakuks, vaid kuna see on nõutud raamat, järelikult peab selles midagi olema. Ma ei saanud sellest fenomenist kuigi hästi kuni Susan Luitsalu raamatuni “Küsimused kõikidele vastustele”, mille puhul suur lugejahuvi tegi uudishimulikuks, et mis ses raamatus siis on.

Raamat nagu oli ja nagu ei olnud ka, valik ajakirjas Stiil ilmunud kolumnitest ja blogipostitustest. Ühest küljest mõned toredad mõtted ja laused, teisalt liigne ajakirjanduslikkus. Kõigil on võimalik karjuda: Ahoi, mida muud sa kolumnikogumikult ootasid? No ma ei tea, kolumnina olid tekstid ju päris vastuvõetavad, aga raamatuna kokkuköidetuna enam miskipärast mitte. Tahaks rohkem sügavust. Ega ma ju Mati Undi ja Mihkel Muti taset  päris ootagi, aga midagi sinnakanti üritamist küll. Ka tegin ma selle vea, et lugesin raamatu liig kiiresti läbi, ja sain umbes kolme kuu jagu naisteajakirjandust ühe õhtuga kätte… Kiidusõnad aga lähevad raamatu kujundajale ja pealkirja väljamõtlejale.

Tiina Sulg

Raamatust on muljetanud veel Brit, Kessu, Piret.  Luitsalu blogi paistab praegu puhkusereisil olevat.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: