Kirjanduse Majas toimunud 2009.a. kirjandusülevaadete koosolekul luulet käsitlenud Hannes Varblane nentis, et Joanna Ellmanni luules on liiga palju sõnu.
Kõik kasutatud rohked kujundid on leidlikud, kohati üllatavad, kuid raamatu lõpuks olin ma neist lihtsalt väsinud. Võibolla ei tohiks seda raamatut ühe joonega läbi lugeda, siis ehk poeetiliste kujundite tekitatud meeleolude kaskaad ei väsitaks ära. Luuletaja näiks mõtlevat ja loovat väga pildiliselt.
Mõned tekstinäited “Kõrbenud galaktikatest”:
vaikus on terav kui žilett,
aedadest helendab liiliaid.
õhetav punane taevas
täna on õnnelik,
kui tabad mind jõe ääres
mõrudalt muigelt
väikesi mehikesi jookseb
käekelladest sooja lumme,
mängima külmund kiskadega,
jäämügarais klaasistund lilledega
õhetav-sinises südames.
väike vaimolend
jookseb köhides
liivaluiteid pidi
mustlaskillavoori taga,
kus keegi naerab
kõleda tormina
vastikuid leeke
südame sisse
veiklevatest tähtedest jookseb
alla asfaldile imest hõllanduvat
niisket üksindust.
su sisse rajaleidjad sipelgad on
pesa teinud okastest.
seemnest võrsub kuivand õisi
sünnitamaks tuulelapsi.
piimanõgesed on uppund
kiviklibusse.
habras olevik
voolab akendest välja
nagu angerjas.
liuvälju katavad
külmunud kalad,
kes lendavad.
Ajakirjas “Värske Rõhk” nr.1, 2010 kirjutab Maia Tammjärv sellest luulekogust põhjalikult artiklis “Fantasy-luule (aga mitte ainult)”. Ülaltoodud näited viitavad igatahes poetessi värvikale fantaasiale kui mitte suisa fantasyle.
Soovitan lugeda.
Ülli Tõnissoo
Posted by Kätlin Kaldmaa “Nägemata ilmad” « Lugemissoovituse blog on 8 oktoober 2010 at 19:54
[…] kirjandusmaastikule, seda saab näidata vaid ajasõel. Muljeid Triinu Merese, Heliriin Puistamaa ja Joanna Ellmanni luulekogudest on siin kirjandusveebil juba […]