Charlaine Harrise Sookie Stackhouse’i sari

Valmistan ette ettekannet raamatukogus olevatest ingliskeelsetest noorsooromaanidest ja laenasin endale hiljuti koju kaasa ühe raamatu igast meile ostetud sarjast.

Sookie Stackhouse oli mulle tuttav tegelane, sest olen televiisorist näinud teleseriaali “True Blood”  esimese hooaja mõningaid episoode. Mulle sari meeldis, teadsin peategelasi ja seda, millele lugu üles on ehitatud.

Raamat üllatas mind väga. Positiivselt. Läksin tagasi ja laenasin järgmised osad kaasa.  Õnneks on meil raamatukogus vähemalt üheksa selle sarja raamatut. Selgus, et telesarja üks hooaeg on üles ehitatud ühele raamatule, seega on raamatud võrratult kompaktsemad, kaasakiskuvad, vaimukad, põnevad ja täis üllatusi. Vastasel juhul ei annakski tervet hooaega ühe raamatu peale üles ehitada. Aga kui “Videviku” puhul meeldisid mulle filmid rohkem, eriti stsenaristi lisatud vaimukas dialoog, siis Sookie Stackhouse’i sarja puhul meeldivad mulle raamatud raudselt rohkem. Telesari on puhas illustratsioon, raamatud aga tõeliselt nauditavad.

Peategelane Sookie Stackhouse loeb inimeste mõtteid. Ta on kohvikus ettekandja ja armub esimesse vampiiri, kes nende söögiasutusse satub. Varsti selgub, et ta oskab märgata ka teisi erilisi olendeid, nagu näiteks kujumuutjaid, haldjaid ja nõidu. Ka maagilised olendid näevad kohe, et Sookies on midagi erilist, aga see, kes ta on, selgub alles hiljem. Sarja erinevad osad on üllatavalt mitmekülgsed. Kuna iga osa on üles ehitatud ühe ülesande lahendamisele, siis tuletavad nad meelde viimasel ajal üha populaarsemaks muutuvaid krimisarju, mulle näiteks Sue Graftoni tähestikumõrvu, kus naispeaosaline on sama sümpaatne nagu Sookie. Krimiteema kõrval on selle sarja juures oluline ka armastus, maagilise maailma mõõde ja põnevus. Kõigil snoobidel on nüüd muidugi võimalik vampiiriteema ja žanri üle nina kirtsutada,  aga kes tahab lahedat meelelahutust, võib leida, et Sookie Stackhouse’i sari on kerge ja tempokas, viimase hetkeni põnevust hoidev ja toredaid armastuslugusid pakkuv lektüür.

Krõõt Kaljusto-Munck

Advertisements

2 kommentaari

  1. Posted by Krõõt Kaljusto-Munck on 15 september 2010 at 14:04

    Tänaseks olen läbi lugenud sarja kõik seniilmunud raamatud, kokku kümme osa, ja olen loetuga väga rahul. Jään ootama järgmist osa ja olen leidnud sarja, mis mulle kindlasti veel mitu korda mõnusat eskapismi pakub. Ostsin ka seriaali kaks esimest hooaega, ka need meeldivad nüüd, mil raamatud läbi loetud, palju rohkem, ehkki raamatuelamuse vastu siiski ei saa.

  2. […] Veel paar verivärsket raamatut, mida ma pole näinud, aga mida ma usutavasti loen: John Ajvide Lindqvisti “Lase sisse see õige” (Varrak, 2010), mis tekitab uudishimu juba ainuüksi Rootsi päritoluga, ja Charlaine Harrise “Surnud, kuni jõuab öö” (Kirjastuskeskus, 2010). Charlaine Harrisest on Krõõt Kaljusto-Munck kirjutanud siin ja siin. […]

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

w

Connecting to %s

%d bloggers like this: