Kuskil kaugel kodutute külas… – Erik Tohvri “Kodutute küla”

Üks raamat taas läbi loetud. Seekordseks teoseks oli meie oma Erik Tohvri “Kodutute küla I e. Ümberasujad” Selle raamatuni jõudsin õigupoolest seetõttu, et see oli üks neist raamatutest, mis pidevalt raamatukogust väljas olid. Ja seda küsiti ikka ning pandi järjekorda. Siiamaani.

Kuna ma polnud varem Tohvrilt midagi lugenud ja juhuslikult jäi “Kodutute küla” 1. osa hetkeks vabaks, otsustasin selle läbi lugeda ja teada saada, mispärast see siis nii popp on.

Ja sain ka teada. Kirjaniku tekst jookseb hästi. Lisaks räägib ta II maailmasõja ajast ja aastatest peale seda, küüditamisestki. Ma ise küll sellest väga palju ei tea, kuid vanemad inimesed, ma usun, selle eest jälle teavad liigagi hästi… Ja nad saavad loost paremini aru kui mina.

Loo peategelased satuvad sõja tõttu elama ühte Raudiku nimelisse külla. Igaüks jõuab sinna erinevat teed pidi, kohaneb või ei kohane üldse ning saab õnnelikuks või murdub täiesti. Lugu on kohati liigutav, kohati vihale ajav kuid samas tuleb ette ka humoorikaid kohti.

Üllatav on mõelda, kui väheste ja lihtsate vahenditega suudeti tollel ajal ära elada, kui vähese üle rõõmu tunda. Samas ei ole palju ka muutunud – “võõrastesse” suhtume ikka umbusuga, kardame olla naabrist kehvemad või oma häda tunnistada.

Nt. lõik raamatust:
”Kust sa ise pärit oled? Venemaalt jah?” oli mees ära tabanud
“Nojah… Venemaalt, eesti külast…”
“Ma vaatasin kohe, et poluvernik! Mind ei peta…Neljakümnendal veeti sinusuguseid karjakaupa siia, riiki pöörama! Sina oled vist ka üks nende hulgast, jah?” Ootamatult vaenulikuks muutunud karvakasvanud mees piidles küsijat teraselt.
“Mina pole midagi pööranud… Mina olen esimest korda Eestis praegu…” pomises Mihkel solvunult. Lõpuks ometi oli keegi nõustunud temaga pikemalt rääkima, aga osutus veelgi tigedamaks kui teised.
Nojah, eks sinusuguseid tuuakse nüüd siia õigete inimeste järele nuhkima ja keelt kandma! Kuradi kommunistid, kogu Eestimaa elu olete persse keeranud!”

Aga ka kõige lootusetumas olukorras mõtleme lõpuks midagi välja ja ei anna alla, see viimane on siiski positiivne.

Raamatust:
”Arno! Tee mulle heategu, päästa ära! Lase mulle ka pihta, siia!” Mihkel näitas reiele, tõmbas püksid pingule.
“Siin väljaspool ei ole suuri veresooni, siia võib… Siis saame koos hospitali!”
“Mis sa… Lolliks oled läinud või?” Arno unustas isegi oigamise.
“Ei ole! Päästa ära, muidu tapavad maha… Lase! Üksiklasuga, siia, väljapoole külge! Kohe, enne kui keegi tuleb… Nii, et luu pihta ei lähe!”

Ei taha teie lugemisrõõmu ära rikkuda ja täpselt kirjeldada. Põnevuse ja emotsioonide puudumise üle igal juhul kurta ei saa!

Mõtlema paneb see raamat igal juhul – kui hästi meie siin küll elame!

Seili Ülper

Advertisements

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: