Eduard Wiiralt

Olen juba mõned aastad teinud väljapanekuid Pallases õppinud Eesti kunstnike raamatugraafilistest töödest. Oli väga huvitav teha taolist näitust Ado Vabbest kolm aastat tagasi, väljas olnud veel Karin Lutsu ja Handio Mugasto raamatugraafikat. Sel aastal, kui otsustasin Eduard Viiralti kasuks, ei teadnud, millises mahus materjali koguneb ja kas üldse saab kokku piisavalt korralik väljapanek. 

Otsinud välja materjali, sain aru, et tuleb appi võtta mõned raamatud ka TÜ raamatukogu hoidlatest. Lisamaterjal koondus kunsikogumikest ja ajakirjadest. Üheks huvitavaks leiuks sai Aleksis Ranniti/Eduard Viiralti Cantus Firmus, milles leidus autorilt kunstnikule pühendatud luuletusi.
Päris hulk lisamaterjali, kust võib leida Eduard Viiralti raamatugraafilisi töid on  internetiaadressil.

Ühesõnaga, kui lõpuks väljapanek tehtud sai, oli materjali piisavalt. Hea meel oli ka selle üle, et leidus huvilisi ja vaatajaid. Põhimõtteliselt on minu sõnum selles, et vahel võib julgelt mõne pisikese ideega päris õnnelikult hakkama saada, kuigi tegema asudes on kõhklusi ja kahtlusi.

Lisan siinkohal paar Aleksis Ranniti Eduard Viiraltile pühendatud luuletust.

Wiiralt joonistab Chartres´is

Neli etüüdi ühele portreele, 1951.

Mu surnud silm ja Sinu elav käsi.
Mu pühvlisilm ja Sinu mõõkjas käsi.

Mõõksinine on jõulueelne Chartres,
Su meeli sinihellastanud Chartres.

Mõõksinine me lahu raiuv külm,
Me kaksiküksilduse laiuv külm,

Me jäisest katedraalist irdund aeg,
Me Bachi lahvatulest virgund aeg.

Ning tulisurmas vaikind silm ja käsi,
Mu kustund silm, Su põlematu käsi.

 
Speaking with Wiiralt in silence

See this and seize this
To fix in jour gaze –
Feeling is an eye in the line,
Thought is an eye on the soul.
Now perceive –
There is nothing in mind
but the face of the Grecian sea
gathering waves
into finespun flowers
when light falls quivering
strophe through strophe
into the mouth of the well.
Let the demons of chaos be still.
The spell cast through
and through the poem
is accident
Held.
In control.

 

Eduard Wiiralti elulugu

Eduard Wiiralt (Viiralt) sündis 20. märtsil 1898 Peterburi kubermangus mõisateenijate pojana. 1909. aastal siirdus perekond Eestisse, kus isa sai tööd Varangu mõisas Järvamaal, kuid maailmasõja puhkedes asusid nad elama Tallinna ning kunstikalduvustega noormees, kellele vanemad oleksid soovinud kantseleiametniku elukutset, valis edasiõppimiseks Tallinna Kunsttööstuskooli.

1916. aastast pärinevad Wiiralti esimesed puu- ja linoollõiked ning 1917. aastast esimesed ofordi- ja estambikatsetused.

1918. aastal läks Wiiralt vabatahtlikult Vabadussõtta, võttes osa Koplis formeeritud õpilaspataljoni õppustest ning kuuludes hiljem soomusrongi nr. 2 meeskonda.

1919. aasta suvel toimus Haridusministeeriumi korraldusel Tallinnas Eesti kunsti I ülevaatenäitus, kus Wiiralt esines mitmete joonistustega ning kuhu tegi ka värvilises linoollõikes rahvusromantilis-juugendliku plakati ja kataloogi kaanekujunduse. Noore andena äratas ta tähelepanu. Sama aasta oktoobris siirdus Wiiralt kunstiõpinguid jätkama Tartu “Pallasesse” Anton Starkopfi skulptuuriateljeesse. 1922-1923 jätkas Wiiralt “Pallase” stipendiaadina õpinguid Dresdeni Kujutava Kunsti Akadeemias professor Selmar Werneri juhatusel. Paralleelselt skulptuuriga tegeles Wiiralt seal ka joonistamise, estampgraafika ja litograafiaga. Mõnda aega töötas ta Paul Wenzeli vasetrükikojas, täiendades end sügavtrükitehnika alal.

1923. aasta sügisel sõitis Wiiralt tagasi Tartusse. Järgneval perioodil oli ta viljakas eelkõige raamatugraafikas. 1923-1925 illustreeris Wiiralt J. Jaigi “Võrumaa jutud”, 1925 J. Kõrvi “Muinasjutud”, 1924-1925 E.Tennmanni usuõpetuse lugemikud ning 1926 koguteose “Eesti. Maa. Rahvas. Kultuur”. Oma tolleaegsetes illustratsioonides-tusijoonistustes kasutas ta diagonaalselt või horisontaalselt viirutavat laadi, mis meenutas mõneti gravüüri ning oli 1920. aastate kehvasid trükiolusid arvestades suhteliselt hästi reprodutseeritav. “Pallase” lõpetajate näitusel 1924. aasta kevadel moodustasid Wiiralti mahukast väljapanekust lõviosa just raamatuillustratsioonid. Lõpetamisele järgnenud aastatel süvenes ta põhjalikumalt erinevate graafiliste tehnikate täiustamisele. Võimeka graafikuna töötas ta puulõikes (kõrg- ja sügavtrükis), ofordis, akvatintas (ka kõrgtrükis), litos ja monotüüpias.

1925. aasta sügisel, olles saanud Kujutava Kunsti Sihtkapitali Valitsuse üheaastase stipendiumi, sõitis Wiiralt enesetäiendamiseks Pariisi. Ta jäi võõrsile aga hoopis kauemaks ja naases kodumaale alles II maailmasõja alguspäevadel, 1939.a. septembris.

Pariisi jõudes oli Wiiralt väljakujunenud meister selleks, et tunnetada suurlinna atmosfääri ja kunstielu. 1927. aasta mais toimus Pariisis kunstniku esimene isiknäitus. 1927. aastal valiti Wiiralt ka Sügissalongi liikmeks.

1938. aasta suvel võttis ta terviseparandamise eesmärgil ette reisi Marokosse.

Viibides neliteist aastat eemal kodumaast tegi Eduard Wiiralt endale ja Eestile nime rahvusvahelises graafikas. Ta esines näitustel Helsingis, Pariisis, Lübeckis, Kielis ja Königsbergis (1929), Kölnis ja Kopenhaagenis (1930), Marsseille’s (1933), Moskvas (1935), Riias ja Kaunases (1937), Varssavis (1933, 1936),Krakovis (1936), Brüsselis, Clevelandis (1935), Chicagos, Bostonis, Baltimore’is ja New Yorgis (1936), Strasbourg’is (1932,1939), Amsterdamis (1935,1939), Johannesburgis (1939), Roomas, Varssavis ja Antverpenis (1939) jne. Kahekümne ühest teosest koosnev väljapanek Viini Kujutavate Kunstnike Seltsi näitusel 1937. aastal tõi talle kuldmedali. 1936. aastal korraldati Wiiralti ulatuslik isiknäitus ka Tallinnas ja Tartus ning 1937. aastal Helsingi Taidehallis. 25. septembril. 1939 saabus Wiiralt tagasi Eestisse.

1944. aasta aprillis sõitis Wiiralt Austriasse, kus toimus tema isiknäitus Viini Kunstihoone Kujutavate Kunstide Seltsi korraldusel. 1945. aasta algul siirdus kunstnik edasi Berliini ning sealt sõja lõpu eel Rootsi. 1946. aasta sügisel pöördus kunstnik lõplikult tagasi Pariisi.

Eduard Wiiralt suri 8. jaanuaril 1954 viiekümne viie aastasena ning maeti Père-Lachaise’i kalmistule Pariisis.

Halliki Jürma

Advertisements

2 kommentaari

  1. Posted by kusti on 27 mai 2010 at 11:32

    lahe pilt

  2. Posted by sulepuru on 31 mai 2013 at 12:28

    Kui üldiselt kunstiajaloolased Eduard Wiiralti raamatugraafikal pikalt ei peatu, siis Jüri Hain oma “Väikeses Wiiralti-raamatus” (TEA, 2010, sari “Tuntud & tundmatu”) on pühendanud sellele teemale üsna palju tähelepanu. Soovitan sirvida.
    T.S.

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: