Raamatusoovitused

Nagu raamatukogu sünnipäeva puhul kombeks, olid ka sel aastal kahel õhtul kavas raamatusoovitused, esimesel külalisteks Kärt Johanson ja Tõnis Mägi, teisel Kadri Kõusaar ja Toomas Kiho. Ilmselt esimese õhtu külalistele mõeldes toimusid kohtumised Vaikses Nurgakeses ja “põõsas” olnud klaver leidis Tõnis Mäe poolt ka kasutamist. Mõlemad õhtud olid väga toredad ja üsna erinevad. Ühiseks jooneks oli see, et külalised rääkisid üldisemalt oma lugemisest nii lapse kui täiskasvanuna, erinev aga see, et kui esimesel õhtul rääkisid peamiselt ainult külalised ja ainult enda kaasatoodud raamatutest, siis teisel õhtul läks kuulajate kaasa- ja vahelerääkimine väga elavaks ja raamatute soovitamine üleüldiseks.

Kärt Johanson rääkis alustuseks, et lapsena ta palju ei lugenud, sest kõik muu oli nii huvitav, alles Vanalinna Muusikamaja Lembit Petersoni juhitud näiteringis osalemine tõi umbes 13-aastaselt kaasa suurema vajaduse lugemiseks. Isiklikult mulle ei tundu, et ta  alustamisega väga hiljaks oleks jäänud, paljud lapsed selles eas kahjuks hoopis lõpetavad lugemise ära. Kaasa toomiseks ja ette lugemiseks valis ta Valdur Mikita “Metsik lingvistika” , Paramahansa Yogananda “Joogi autobiograafia” , ning kaks luulekogu, Kristiina Ehini “Emapuhkus”  ja Tõnu Õnnepalu “Kevad ja suvi ja”.

Tõnis Mägi rääkis, et alati ei peagi laulu sündimine olema seotud luule lugemisega, “Jäljed” sai alguse hoopis Ilja Ehrenburgi “Julio Jurenito”  lugemisest. Kaasa tõi ta kaks raamatut: Zbigniew Herberti “Valitud luuletused”  Hendrik Lindepuu tõlkes, millest ta mitmeid tõesti väga ilusaid kohti ette luges ja mida siinkohal heameelega tsiteeriksin, kui see poleks meilt välja laenutatud. (Osta saab Tartus ka ainult Rahva Raamatust.) Õhtut lõpetanud laulu tekst oli samuti pärit sellest luulekogust. Teine teos oli Lauri Sommeri “Kolm yksiklast”, millest valitud katkendid mulle nii sügava mulje jätsid, et tundsin, et ei jaksa raamatukogus järjekorda ära oodata, ja olen nüüd raamatu õnnelik omanik. Tõnis Mäe arvates on raamatu kolm lugu kirjutatud nii sugestiivselt, et ta tunneb, nagu oleks autor kõigi nende sündmuste juures isiklikult kohal olnud.

Kadri Kõusaare ja Toomas Kihoga kohtumine läks nii elavaks, et jõudsin vaevu üles kirjutada, mis raamatutest juttu oli, ja polegi vist väga vaja juurde kirjutada, kes mida soovitas, sest paljusid asju nimetasid ka kohale tulnud kuulajad ja ühiselt püüti panna kokku autoreid teostega, kes mida mäletas. Oleks kohe Estrit kõrvale vaja olnud :).

Kadri Kõusaar rääkis, et kui ta oli 17, kandis ta kogu aeg kotis Vladimir Nabokovi “Lolitat”  ja luges seda aina uuesti ja uuesti, teismelisena tal oligi kombeks lugeda sama raamatut palju kordi. Väga sügava mulje jätsid talle Lennart Fricki noorsoojutud, publiku hulgast mainiti seepeale kohe ka“Valetajat” .

Toomas Kiho seevastu eelistab proosa ülelugemisele mäletada teda vallanud meeleolusid, luulet aga võib uuesti lugeda, lausa peabki. Samuti eelistab ta paljudele uutele raamatutele seni mingil põhjusel lugemata jäänud klassikateoseid. Viimati luges ta Hermann Sergo “Näkimadalaid”.

Loomulikult oli palju juttu erinevatest lugemismaitsetest; selgus, et üldtunnustatud lemmikud nagu Jaroslav Hašeki “Švejk” või menukid nagu Sofi Oksaneni teosed ei olnudki ei meie külaliste ega mitmete kuulajate lemmikute hulgas.

Kuna Toomas Kiho saabus meie juurde Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekult, kus ta tegi ettekande reisiraamatutest, läks jutt paratamatult ka reisi- ja “Minu…”-sarja raamatute peale. Toomas Kiho soovitas lugeda pikka aega Kashmiris elanud Aime Hanseni raamatut “Jaipur-Dehli-Himaalaja : reisikohvrist leitud lood”, mis on väga hea ilukirjandus koos reisikirjandusega.

Kadri Kõusaare arvates oleks võimalik säästa päris palju metsa raamatute trükkimata jätmisega. Vohava elulooraamatute buumi taustal on talle väga sügava mulje jätnud hoopis “Eesti rahva elulugude” kolm paksu raamatut, kus ühe inimese elu on paarikümnele lehele trükituna palju mõjusam. Üldiselt oli Kadri Kõusaare lugemus muljetavaldav – see ulatus sõjaajaloolisest kirjandusest Koraanini, mainitud said nii iidsed pärsia tekstid (kus teda jahmatas antisemitismi leidmine Saadi “Roosiaiast”)  kui Tõnu Õnnepalu, kelle seni parimaks raamatuks peab ta “Piiririiki”  ja arvab, et enda konveierpäevikute peale raiskamise asemel võiks kirjanik ikka ühe korraliku romaani kirjutada. Muidugi leidus seltskonnas vastukaaluks päevikute kiitjaid. Siit edasi läks juba koos kuulajatega üleüldiseks aruteluks kirjastamise ja toimetamise teemadel, õhku visati väited, et Õnnepalu trükkimine on igal juhul kindla peale minek ja majanduslikult tulus, ning kahtlus, kas üldse on enam toimetajat, kes söandaks öelda: “Kärbime õige kolmandiku lühemaks!” Kiideti veel tõlkijaid (Haljand Udamit, Kalle Kasemaad, Hendrik Lindepuud, Udo Uibot jt) ja toimetajaid, nt Mart Oravat “Akadeemias” ilmunud Isidor Levini mälestustega tehtud töö eest. Arutati luule ja proosa piiride hägustumise üle, Toomas Kiho arvas lõpuks (vastuseks kuulaja küsimusele Kalev Kesküla “Elu sumedusest” preemia kohta), et proosa ja luulepreemia eraldi väljaandmine on siiski veel võimalik.

Ei oska öelda, kui kaua oleks kirglike raamatulugejate jutuajamine võinud kesta, kui raamatukogu sulgemisaeg poleks kätte jõudnud. Panen siia lõppu lihtsalt nimekirja teostest, mis kellegi poolt väga kiitvalt ära märgitud said: William Dalrymple “Džinnide linn”  ja “Xanadus: otsimisretk” ; kogu “Luukambri” sari; Hans Luige mälestusteraamatud “Minu imeline elu” 1-2; Hindrek Meri “Tagasivaateid veerevast vagunist” ; Kalev Kesküla “Undi-jutud : mälestusi Mati Undist” ; Tamara Miljutina “Inimesed minu elus”; baltisakslaste mälestuste raamatutest leidis eraldi äramärkimist Otto von Grünewaldti “Üliõpilasaeg” ; ajalookirjandusest Simon Sebag Montefiore kolm raamatut “Noor Stalin”, “Stalin: punase tsaari õukond” ja “Potjomkin: vürstide vürst” ; Boriss Bernšteini “Vana kaev”;  Ingmar Bergmani “Laterna magica” ja “Kolm päevikut”; Madis Kõiv “Poisid ja tüdrukud” ja “Keemiline pulm” ; Liv Ullmanni “Muutumine” ; Hellar Grabbi “Vabariigi laps”  ; Tony Judti “Pärast sõda : Euroopa ajalugu 1945. aastast”  ja kui “tervet rehkendust ei jõua” – ikkagi ligi tuhat lehekülge, siis vähemalt peatükk kultuurisõdadest! Ilukirjandusest soovitati veel Aare Pilve, Jürgen Roostet, Max Frischi, Kjell Westöt, Ingeborg Bachmanni “Kolm teed järve äärde” , Stig Claessoni “Sina maga, mina pesen nõud”.

Tuleb ainult ette võtta ja leida aeg soovitatu seast endale huvitava ja vajaliku väljasõelumiseks. Jõudu ja edu!

Kaja Kleimann
Fotod Linda Jahilo