Virtuaalist paberile

Viimastel aastatel kirjutatakse väga palju info liikumisest digimaailma. Vastukaaluks aga võib väita, et ega sõna ainult virtuaalis olemisega lepi ning kipub paberile ja kaante vahele raamatuks. Võtsin kätte ja otsisin riiulist eestikeelseid digikeskkonnast välja kasvanud, elektroonilist suhtlust imiteerivaid ja ka virtuaalsust kirjeldavaid raamatuid. Raamatuid kogunes päris palju – ligi poolsada – ja karta on, et nii mõnigi jäi ka kahe silma vahele, aga kättejuhtunuist järgemööda.

Blogiraamatud

Blogiraamatutel on Eestis väga hästi läinud, neid on kõige enam avaldatud ja nad on lugejate hulgas populaarsed. Mari Rebane on blogiraamatutest kirjutades välja pakkunud omaette termini “blaamat”, mis minu kõrvale tundub küll lamedana, aga miks ka mitte. Raamatuid on ilmunud nii taotluslikult ilukirjanduslike ajaveebide kui ka tõsielublogide põhjal. Tõsieluliste hulgast tõuseb esile suur reisiblogiraamatute hulk.

Tõsisemad blogiraamatud

Epp Petrone “Roheliseks kasvamine” (Petrone Print, 2007, 2009) saab minu käest parima blogiraamatu tiitli. Raamatu aluseks on keskkonnateemalised blogipostitused. Lisaks on iga loo juures teemaga seotud faktide kogum, viited edasilugemiseks, kogutud näpunäited, spetsialistidelt saadud vastused täpsustavatele küsimustele ja/või postituste kommentaaridest inspireeritud selgitused. Olgu veel märgitud, et raamat ilmus taaskasutatud paberil.

Riverbendi “Bagdad põleb: Iraagi neiu blogi” (Tammeraamat, 2007) oli huvitav, tõsine ja mõtlemapanev lugemine. Raamatus on oma igapäevaelust kirjutav neiu toob valusalt välja tsiviilelanike mured sõja ajal.

Brooke ja Keith Desserich “Kirjad Elenalt” (AS Eesti Ajalehed, 2010) on kirjutatud vähihaige tüdruku viimastel elukuudel tema vanemate poolt, et nende nooremal tütrel oleks oma õest hiljem mingeidki mälestusi. Raamat ilmus hiljem sooviga olla toeks teistele haigete lastega vanematele.

Päevakajalised tõsielulised blogiraamatud

Dagmar Reintami “Daki.elab.siin. Ettevaatust: isiklik!” (Petrone Print, 2007) oli esimesi eesti blogiraamatuid ja sai nõnda küllalt suure tähelepanu osaliseks. Minu meelest teenitult, sest Dagmar Reintamil on tore sõnakasutus ja isegi kurbade teemade puhul on lootus homsele sisse kirjutatud. See, et raamatus on blogipostitused ajaliselt segi pööratud, ei sega lugemist.

Kati Murutari “Viimnekuu: viienda lapse ootamise viimase kuu päevik” (Ühinenud Ajakirjad, 2007) ilmus enne kaante vahele jõudmist ajakirja “Kodutohter” blogina. “Viimnekuu” tuletas meelde, et Murutar on päris hea ajakirjanik, olgu nende ilukirjanduslike ambitsioonidega kuidas on. Mainida võiks, et “Viimnekuu” oli paar aastat tagasi meditsiinitudengite soovitusliku kirjanduse nimekirjas.

Scott Adamsi “Joonista koomikseid edasi, ahv!” (Tänapäev, 2009) sisaldab leheküljepikkuseid mõtisklusi erinevatel teemadel. Enamjaolt on tegu humoorikate kirjutistega, milles peitub oma tõetera.

Liis Lassi meediakriitiline “Kes sandistas lugeja?” (Bloom, 2009) tekitas umbes sama masendava meeleolu nagu Kroonika lugemine. Teksti kirjanduslik ja intellektuaalne tase on minu meelest sama Lassi kritiseeritavate väljaannetega. Küll aga tunnustan head tahet ja eessõnas leiduvat lauset “Loodetavasti teile meeldib. Ja kui ei meeldigi, siis emmele ikka meeldib”.

Ka poliitikud on blaamatud enda jaoks avastanud. Ilmunud on Evelyn Sepa “Sõnavõtud ajaveebi siseringis” (Agenda Trükk, 2009), Ken-Marti Vaheri  “Sõnavõtud ajaveebis, meedias ja avalikkuses” (Agenda Trükk, 2009) jaUrmas Reinsalu   “Sõnavõtud ajaveebis, meedias ja avalikkuses” (Agenda Trükk, 2009).

Reisiblogiraamatud

Reisiblogide raamatuteks vormimisega tegi otsa lahti kirjastus Petrone Print “Minu …” sarjaga.

Epp Petrone raamatuid “Minu Ameerika” (1. osa Petrone Print, 2007, 2009, 2. osa 2007) lugesin kohe, kui nad ilmusid. Mulle oli Epp Petrone nimi (toona veel Väljaots) meelde jäänud nii mõnegi artikli alt, mida ma enda jaoks kui hästi kirjutatu ära märkisin. Seega ei olnud ma kuigi üllatunud kohates neiski raamatutes teravat silma, head kirjeldamisoskust, vaheldusrikast sõnakasutust ja mõttetäpsust. Tõsi, blogipostituste lugemine pakkus mulle suuremat rõõmu kui sama teksti paberilt lugemine, aga tunnustust väärib nii blogi kui raamat.

Maria Kupinskaja raamatule “Minu Alaska” (Petrone Print, 2008) on ette heidetud, et liiga palju koeri ja liiga vähe Alaskat, aga mina oleks koeralugusid veelgi rohkem oodanud, igatahes olid penide tegemisi kirjeldavad leheküljed sellest raamatust minu lemmikud. Kaja Saksakulm-Tampere raamatult “Minu Soome” (Petrone Print, 2009) oleks ma pisut rohkem oodanud soomlaste ja soomluse avamist, aga mahavisatuks ma lugemisele kulunud aega ka ei pea. Kaugemaid kante on kirjutanud lähedasemaks  Liis KängseppMinu Argentinas” (Petrone Print, 2008)  ja Airi Ilisson-Cruz “Minu Austraalias” (Petrone Print, 2009).

Ka teised kirjastused on reisiblogiraamatuid avaldanud. Kairi Fimbergi ja Ann HannulaAustraalia: Down Under” (Pegasus, 2008) on rikkalikult illustreeritud ja täis näpunäiteid Austraalias rännata soovijatele. Blogiosa on tugevalt toimetatud ja jääb faktide tulvas pisut tahaplaanile. Õnne Pärli “Armastatud Afganistan” (Raadi Duo, 2008) annab ülevaate Õnne Pärli fotograafi-oskustest ning siirast soovist Afganistani ühiskonda mõista, hinnata ja teistele tutvustada.  Simon Majumdari “Minu maailma maitsed: kulinaarne ümbermaailmareis” ( Tänapäev, 2009) võis ju blogina loetav olla, kuid raamatuna kuidagi igav ja lahja.

Kõige parema reisiblogiraamatu tiitli saab minu käest Jaanus Piirsalu “Kirjad Venemaalt: Eesti ajakirjaniku reportaažid elust Venemaal” (Eesti Päevaleht, 2008). See on raamat, mis toimetamise käigus on vaid paremaks läinud, kadunud pole postituste värskus ja emotsioonid, juurde on tulnud pisut teksti tihendamist. Piirsalu leiab huvitavad kohti, olukordi ja inimesi ning oskab neid väga hästi edasi anda.

Laur Siboldi ja Jaano Martin Otsa “Rein Purpur: Eestlaste pöörane rännak Euroopas” (Presshouse, 2006)  on hoogne meestekas, mille puhul võimalik nii reaalsuse kirjeldus kui vaba fantaasialend.

Ilukirjanduslikud blogiraamatud

Humoorikast libaveebipäevikust välja kasvanud Juha Vourineni  “Joomahullu päevaraamat” (Hotger, 2004) ja selle järjed (“Tulba-ahv” (2005), “Punane Vänt Ltd” (2006), “Rasedusarmid” (2008), “Kristiani noorusaastad” (2009), “Mähkmelööve” (2009)) on muutunud omamoodi fenomeniks. Raamatukogu lugejaid jälgides tundub, et “Joomahullu päevaraamatud” on eriti hinnatud lugemisvara 25-55-aastaste meesterahvaste ja karmima huumorimeelega 20-45-aastaste naiste hulgas.

Olavi Ruitlase romaan “Naine” (Jumalikud Ilmutused, 2009) olevat alguse saanud blogist. Peale blogi keelustamist olevat raamatu sisu settinud ja vormunud siis romaaniks. Tulemuseks on päris hea terava sõnaga äraspidine armastuslugu. ”Milana: eesti modelli päevik” (Eesti Päevaleht, 2009) oli eesti naisteka kohta üle ootuste hea lugemine. Blogi  nägi minu maitse jaoks liiga tibilik välja, et sellesse süüvida, aga raamatul on algus ja lõpp, areng ja haripunkt. Lühikesevõitu, aga päris hästi komponeeritud lugu.

Blogina, küll kinnisena, oli kirjutatud Dagmar Reintami ja Epp Petrone “Õun ära süüa?” (Pegasus, 2007) ja “Meestest, lihtsalt” (Petrone Print, 2007). Blogist alguse saanud ka Belle De Jouri “Londoni lõbutüdruku intiimseiklused” (Pegasus, 2006) ja Juhan Voolaiu “Erakordne info Maa elanikele” (Habemega Naine, 2008), mis on mul lugemata.

Kindlasti on ilmunud ka luuleblogide põhjal kokkupandud luulekogusid, aga täpsemalt ma seda teemat kommenteerida ei oska.


Vormimängud ehk virtuaalset suhtlust imiteerivad raamatud
 


Virtuaalseid suhtluskeskkondi inspiratsiooniallikana kasutavaid või lihtsalt ärakasutavaid kirjandusteoseid oletasin ma olevat rohkem kui lõpuks kokku leidsin.
Sms-raamatukestest üks asjalikumaid on kogumik “Kuni sada kuuskend” (Radiolinja Eesti, 2002), mille tarbeks kirjutasid sms-e ka Fagira D. Morti, Heiti Kender, Kaur Kender, Sven Kivisildnik, Tuuli Koch, Kadri Kõusaar, Asko Künnap, Karl Martin Sinijärv, Aigi Vahing ja Hannes Võrno. Seda küllalt suure tiraažiga raamatut meie raamatukogus ei ole, kuna seda jagati Radiolinja klientidele, küll aga on siiani kättesaadav raamatu veebiversioon.

Möödunud aastal ilmus eesti keeles soome autori Hannu Luntiala romaan sms-ides “Viimased sõnumid” (Tammerraamat, 2009), mis peale peategelaste nimede ja seoste meeldejätmist (abiks raamatu tagakaas) ning vormiga harjumist oli päris tore lugemine.

Jututoavormi ei ole just palju. Seda on kasutanud Viktor Pelevin oma Eesti Päevalehe müüdisarjas ilmunud romaanis “Õudusekiiver: Theseuse ja Minotaurose müüt” (Eesti Päevaleht, 2006). Silma jäi ka Karen Orlau jutt “Mängureeglid”, mis ilmus Orlau kogumikus “Sealtmaalt” (Salasõna, 2002). Jutt kättesaadav ka Algernonis.

E-kirja kasutavaid eestikeelseid raamatuid ma peaaegu ei leidnudki, ainus oli humoorikama suunitlusega rämpsposti koondav raamatuke “Netin @ ljad” (Tänapäev, 2002). Mõned e-kirjad on pikitud on Marian Keyesi naisteromaani  “Kas seal on kedagi?” (Varrak, 2009), James Pattersoni põnevusromaani “Tulin sind tapma” (Ersen, 2006),  Aidi Valliku noorsooromaani “Mis teha, Ann?” (Tänapäev, 2002, 2003, 2008).

Kogemuslood

W. C. Clotti
“Kadudes internetti: ühe võrguhullu on-line seiklused” (Odamees, 2003) on võib-olla huvitav lugemine neile, kes ise arvutit igapäevaselt ei kasuta, kuid kes soovivad teada saada, mida teda ümbritsevad inimesed seal arvuti taga teevad. Igapäevastel arvutikasutajatel on kindlasti oma lugu jutustada ning viitsimist teiste samasuguste lugemiseks ei ole kardetavasti just palju.

Clifford Stolli dokumentaalromaan “Käomuna: spiooni jälitamine arvutispionaaži labürindis” (Külim, 1997) sisaldab seda, mida alapealkiri lubab ja küllaltki huvitavalt. Nurisetud on raamatu tõlke üle, kuid minu meelest pole tõlkeapsakad segavaks põneva loo jälgimisel, seda enam, et arvutiterminoloogia tõlkimisel on Eestis mitu koolkonda, kes omavahel kuidagi kokku leppida ei soovi.

Bill Lessardi ja Steve Baldwini “Netiorjad: tõsilood internetimaailma telgitagustest” (K-Kirjastus, 2000) on kogumik süvaintervjuusid infotehnoloogiaäris tegutsevate inimestega, andes nõnda päris hea pildi tol ajahetkel valitsenud olukorrast USA netibisnesis.
 

Kirjanduslike katsetuste polügoonid veebis

 Internet on väga hea koht harjutamiseks. Lugejate tagasiside – nii tuttavate kui võõraste, nii positiivne kui negatiivne – õpetab palju.

Eesti suurim virtuaalne kirjandusklubi on 2004. a loodud poogen.ee. Poogna katsetustest on oma raamatuni jõudnud päris mitu autorit: Diana Leesalu, Mikk Pärnits, Bix Pokupoeg,  Siim Kera, Inri Saar, Triinu Meres, Juhan Voolaid, Imre Vallikivi.

Ulmeajakirja Algernon  (1998-2003 Algernon ) loomise üks eesmärke oligi kirjutajate kasvatamine. Algernonist on alguse saanud Indrek Hargla, Siim Veskimehe, Karen Orlau, Kristajan Sanderi, Meelis Friedenthali – kui nimetada vaid tuntuimad – kirjamehetee.


Digitaalsus žanrikirjanduses

Kõige kiiremini reageerib igasugustel tehnilistele uuendustele ulmekirjandus. Küberpunk on ulmekirjanduse alamžanr, mis tegeleb suures osas inimese ja infotehnoloogia suhetega. Parimate näidetena küberpungist on eesti keeles Neal Stephensoni “Lumevaring” (Varrak, 2003), Charles Strossi “Accelerando” (Fantaasia, 2009), William Gibsoni “Neuromant” (Metsarada, 1997), “Põlev Kroom” (Tänapäev, 2002) ja “Idoru” (Varrak, 2002).

Huvitaval kombel on erinevate elektrooniliste suhtlusvahendite levikule ulme kõrval kõige kiiremini reageerinud põnevuskirjanduse autorid. Silma hakkasid Dan Browni “Digitaalne kindlus” (Ersen, 2005), James Pattersoni “Tulin sind tapma” (Ersen, 2006), Jay MacLarty “Kuller” (Ersen, 2004) ning muidugi Stieg Larsseni Millenniumi-triloogia “Lohetätoveeringuga tüdruk” (Varrak, 2009), “Tüdruk, kes mängis tulega” (2009) ja “Purustatud õhuloss” (2010).

Ka arvutimängude kirjeldused on kirjandusse jõudnud, esimeste näidetena tulevad pähe Sergei Lukjanenko “Peegelduste labürint” (Varrak, 2005) ja Juhan Habichti “Selles mängus ei hüpata” (Katherine, 1993).

Minu jaoks üllatusena oli elektroonilise suhtluse kajastusi noortekirjanduses väga vähe – Michael Colemani “Võrgupätid” (Sinisukk, 1999) jäi pea ainsana silma.

Lõpetuseks

Kokkuvõtvalt kirjanduskriitikas pole eriti palju räägitud virtuaalmaailmast paberile jõudnud kirjandusest. Kuigi viimases Loomingus (2010, nr. 2) nullindate eesti kirjandust kokkuvõtvas artiklis arutleb Piret Viires pooleteisel leheküljel ka digikirjanduse ning internetikirjanduse ja trükitu suhete üle. Tema pakutuga, et raamatuna ilmunu teeb autorist Autori ja kirjapandust Kirjanduse” ehk siis “trükitud teos seostub päriskirjandusega”, olen ma mõneti nõus. Põhjusteks, miks sõna paberile kipub, võib veel olla soov leida uusi, teistsuguse lugemisharjumusega lugejaid või tahe oma loomingut teatud valmisolekus näha. Ja kui oma artiklis “The New Elite: from Digital Literature to a Printed Book” on Piret Viires arvanud, et vaevalt seda raha pärast tehakse, siis ma arvan, et mingid majanduslikud kaalutlused blogitekstide raamatuna ilmutamisel siiski on.

Suure hulga blogiraamatute järjest lugemine tuletas mulle meelde, et bloginduse alguspäevil viidati ajaveebile kui uuele ajakirjandusele. Enamasti ongi blogide tekst ajakirjandusliku iseloomuga. Ja vähemalt Eesti kontekstis on tuntuimad oma blogitekste raamatuna avaldanud veebipäevikupidajad (Epp Petrone, Dagmar Reitam, Jaanus Piirsalu, Maria Kupinskaja, Kati Murutar jt) ajakirjandusliku taustaga. Raamatute tarbeks on tekstid postituste põhjal üle-, ümber- või kokkukirjutatud. Mõne raamatu puhul tundus toimetamisega spontaansus kaduvat, teisalt on korrastatut parem lugeda. Seega ma väga ei imesta, et internetikaugemate lugejate kõrval isegi need, kes üsna regulaarselt mõnda blogi loevad, selle blogi põhjal kokkupandud raamatu ka veel kätte võtavad.

Kas praegune trend virtuaalist paberile pigem hääbub või hoogustub, näitab aeg.

Tiina Sulg

11 kommentaari

  1. Väga tore on leida sellises põhjalikus artiklis äramärkimist. Täpsustusena olgu öeldud, et “Daki.elab.siin” kandis alapealkirja “Ettevaatust: isiklik!”, mitte “internetieopöa”. Ei teagi, kust see viimane laiend pärit, pole ise kunagi seda kusagil kasutanud küll.

  2. Posted by Epp Petrone on 10 märts 2010 at 18:59

    Aitäh :).
    Väga huvitav ülevaade.
    Meenus üks raamat veel. Minu ja Daki jutukogu “Meestest, lihtsalt” oli ka kinnises blogis kahepeale kirjutatud.

  3. Posted by sulepuru on 11 märts 2010 at 14:34

    Tänan märkamast!
    Tegin parandused ja olen tänulik ka järgnevate vigade paranduste, lisaraamatute ja/või viidete jagamise puhul.
    Head lugemist ja kirjutamist!
    tiina

  4. […] https://lugemissoovitus.wordpress.com/2010/03/10/virtuaalist-paberile/ Ja just siis teebki ta seda, mida üks mees kunagi tegema ei peaks… (Bodrum)| […]

  5. Mulle Alaska-jutte meeldis vist ka blogist rohkem lugeda (Teravmägesid veel eriti!), kuid raamatu hankimist ka ei kahetse. Eks nad täiendavad üksteist. Kui minu-sarjale midagi ette heita, on see kehva fotode eksponeerimine. Aga eks hind seab omad piirid.
    Hea, et ma Ruitlase blogi pole lugenud, muidu poleks võib-olla tahtnudki Naist kätte võtta ja oleks heast asjast ilma jäänud.

  6. Posted by TiinaT on 18 märts 2010 at 15:31

    Luntiala “Viimased sõnumid” oli üks ütlemata haarav lugemine. Olin teise üsna ära unustanud ja viimasel õhtul enne “kella kukkumist” mõtlesin, et viin ta niisama tagasi. Siis võtsin nõuks väheke lapata… Poole kolmeks öösel oli raamat loetud ja mina igati rahul, et talle käega ei löönud. Hea tihe ülesehitus, nutikas puänt veel tagatipuks. Hää.

  7. Posted by Eppppp on 24 märts 2010 at 10:01

    Alguses oli meil “Minu”-sarjas üldse see mõte, et fotosid pole vaja, sõnad teevad pilte :). Siis hakkasime panema fotopoognaid (peai tulevad ka “Minu Hispaania” ja “Minu Ameerika 2” täiendatu trükid välja koos fotopoognaga) – kui fotosid panna kogu raamatu sisse, eriti kui seda teha värviliselt, siis oleks trükihind palju suurem. Praegu maksab sari 159 kuni 199 krooni raamat, siis oleks hind ikka kusagil 300 krooni kandis…

  8. Posted by sulepuru on 7 juuli 2010 at 15:01

    Nüpli kevadkoolis tuli Kadri Tüürilt paar soovitust blogiraamatute avaldajatele:
    1. Otsige endale hea toimetaja.
    2. Kasutage raamatus rohekm ära blogi olemust (n. väljatõsted E. Pertone “Roheliseks kasvamises”) .

  9. […] (pikemalt kirjutasin siin) ja Hannu Luntiala “Viimased sõnumid” (paari sõnaga siit). Irvhambad väidavad, et soomlust saab kokku võtta kolme sõnaga, nagu järgnevas […]

  10. Posted by sulepuru on 14 veebruar 2014 at 16:41

    Lisandusi:

    · Ma olin ammu oodanud, et millal tuleb üks korralik romaan a la “Ohtlikud suhted” e- kirjadena. Lõpuks jõudis see kohale tõlkena – Daniel Glattaueri “Hea Põhjatuule vastu” (Varrak, 2011) ja “Kõik seitse lainet” (Varrak, 2012).

    · Blogiraamatuid pole just palju juurde tulnud. Omaelulisest blogist on välja kasvanud Kadri Luige “Julgus mõelda, julgus öelda” (Pilgrim, 2013) ja Jill Smokleri “Hirmus halva ema pihtimused” (Sinisukk, 2013). Ilukirjanduse ja praktilise käsiraamatu segu on Dion Hummeri elu koera vaatenurgast esitav retseptidega pikitud “Õgivad ja blogivad” (Jaaniranna, 2011). Puhta ilukirjandusena on Margus Tamme “Unesnõiduja” (Raudwara, 2011).

    · Veebilehest eneseabiraamatuni on jõudnud Mirjam Männik – “SuhteSahver” (Menu, 2012).

    · Facebookis ringlevatest ahelpostitustest on Piret Voolaid kokku pannud raamatu “Pane like ja postita oma seinale!” (Ajakirjade Kirjastus, 2012).

    · Algernoni väsimise järel on ulmekirjanike kasvataja rolli oma kanda võtnud Reaktor, esimesi tibusid saab lugeda kogumikust “Tuumahiid” (Fantaasia, 2013).

    · Luulekogusid, mis on wõrgust välja kasvanud, ma eriti ei jälgi ja ei tea, aga neid on üksjagu.

  11. […] Noorelt kirjandusse tulnud autoritest kirjutasid Triin Võsoberg ja Seili Ülper siin, noorte kambakesi kirjandusse tulemisest kirjutas Halliki Jürma siin ja netist raamatuteks jõudnud tekstidest kirjutasin ma siin. […]

Lisa kommentaar

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Muuda )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Muuda )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Muuda )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Muuda )

Connecting to %s

%d bloggers like this: